Kui ma ise loeksin regulaarselt külastajana Saladuseblogi või zenTeed või kõiki neid raamatuid, siis jääks paratamatult mulje, et kõik see on nii lihtne. Lihtsalt oled õnnelik ja kõik head asjad juhtuvad. Ega ikka ei juhtu küll tegelikult.

Viimasel ajal olen läbi erinevate kommentaaride blogis saanud vihjeid, et maru hea, kui kellelgi vähemalt need asjad töötavad, et nendel küll ei tööta. Ja ma saan nädalas umbes kümmekond kirja, millest enamikud kusjuures küsivad just seda, kuidas kõike ikka tööle saada? Nagu mina teaksin täpselt neid vastuseid, jah ... Ega ikka ei tea küll tõesti. Ma olen ju samuti üks täiesti tavaline inimene nagu iga lugejagi siin blogis. Ka mul on raskused ning probleemid elus nagu meil kõikidel. Kui mul ei oleks probleeme, siis tekiks küsimus, mida paganat ma siin Maa peal teen? Me ei tule ju siia lulli lööma ja pulli tegema. Me tuleme siia, et saada haiget.

Kas Buddhal oli õigus

Ma usun, et Buddhal oli 100% õigus, kui ta avastas, et ainuke tõde siin Maal on see, et elu on kannatus. Ma siiski ei tõlgiks seda kannatuseks, kuna eesti keeles kõlab see liiga kitsalt, kuid nimetaksin selle vaevaliseks. Jah, elu on vaevaline. Kahtlemata.

Buddha avastas selle, kui ta nägi enda ümber vananemist, haigusi, surma, nälga ja otseseid füüsilisi kannatusi. Ja mis toimub meie elus praegu? Kas midagi on üldse muutunud? Vaata meid ümbritsevat maailma - mis siin toimub? Kõikide elu on vaevaline. Jah, on mingi hulk inimesi, kes oskavad oma elus keskenduda headele külgedele, kuid ega see ei tähenda, et nende elus oleks ainult üks suur rõõmupidu. Ma ei usu seda mitte iialgi. Isegi kõige rikkamate, kuulsamate ning õnnelikemate inimeste ja perekondadega juhtub halbasid asju. Nii ka sinuga. Ja nii ka minuga. Sest see on just see, mida me nimetame eluks.

Ma olen korduvalt kirjutanud, et elu on rütm. Meie kõikide elus on rütm. Ja mis on kõige huvitavam meie sisemise rütmi juures? Meie sisemine rütm määrab meie taju ja selle, kuidas me tunnetame oma välismaailma. Ma ise olen seda kogenud viimased 4 päeva, ja rütmi muutus toimus jälle täna.

Vanad ja tuttavad hirmud

Neli päeva tagasi kerkisid üles mingit tüüpi hirmud, mida ma ei olnud kogenud juba pikka aega. Need on täiesti klassikalised õpikuhirmud sellest, kuidas asjad võivad küll hetkel olla suurepärases seisus, aga mingi hääl ütleb meile, et see kõik võib olla siiski ajutine ning asjad võivad muutuda. Ja kontrollifriigid nagu me inimesed ikka oleme, püüdsin ma seda hirmu kontrollida. Endalegi märkamatult hakkasin ma analüüsima kõiki oma projekte, nende võimalikkust ja kogu elu võimalikkust sellisel kujul, nagu ma seda viimase aasta olen üles ehitanud. Ja ma avastasin, et mingi hääleke muudkui kordas minu peas, et see ei ole võimalik. Ja kui mingi hääleke ütleb peas, et see ei ole võimalik, hakkab meie ratsionaalne meel kohe tööle selles suunas, kuidas see võimalikuks teha. Ja see on suurim viga, mida me saame teha. Miks?

Kõik, mis loeb, on vibratsioon. Vastavalt oma vibratsioonile loome me oma elu. Kuigi paljude jaoks on see väga primitiivne lähenemine, siis peale kolmandat raamatut kvantfüüsikast see enam nii primitiivne ei tundu, vaid hakkame tasapisi uskuma, et see võibki nii olla.

Seega on oluline see, missugune on meie vibratsioon. Sest läbi vibratsiooni tekib resonants ja resonantsi kaudu toimub kogu maailma kogemine.

Nüüd on küsimus selles, mis vibrasioonis ma olen. Näiteks, mis vibratsioonis ma olin viimased 4 päeva, kui ma analüüsisin oma ärisid ja projektide võimalikkust? Eriti põnev oli see, et ma olin selle tegevuse juures täiesti teadlik ning kontrollisin oma mõtlemist, kuid ei märganud üldse, kuidas ma olin väga sujuvalt nihkunud EduTeadvuse rezhimilt PuudusTeadvuse rezhiimi. Ja ma ei märganud seda üldse. Alles nüüd, kui rezhiim on uuesti muutunud (tegelikult sel hetkel, kui toimus taipamine, et mees, mida sa teed?), tunnen ma erinevust. Mida see täpsemalt tähendab?

PuudusTeadvus vs EduTeadvus

Alati, kui me soovime või unistame midagi, oleme me PuudusTeadvuses, sest me kinnitame endale, et MA TAHAN SEDA, järelikult MUL EI OLE SEDA. Ja just see on sihitis, millele läheb energia - MUL EI OLE SEDA. Ning kogu meie olek peegeldab seda seisundit (PuudusTeadvust), mitte EduTeadvust - vibratsiooni, mis resoneeruks sellega, et mul juba on see olemas.

Ma märkasin ka seda, et minu ratsionaalne vasak ajupoolkera oli nende päevade vältel palju aktiivsem kui tavaliselt. Minu huvi meditatsioonide jt praktikate vastu langes, ma ei viitsinud lugeda ja ka kirjutada. Kõik jäi seisma justkui. Ja mis oli selle põhjuseks? Lihtsalt alateadliku meeleseisundi muutus.

Ma õppisin jällekord midagi. Ma õppisin, kui peenes maailmas me elame ja kui oluline on mõista, mis rezhiimis me oleme. Ja taaskord on mul võimalus mõista ka teisi inimesi paremini, kes helistavad või kirjutavad ja ütlevad, et nad küll mõtlevad positiivselt, aga ei saavuta tulemusi. Samas, kui ma kuulan nende häält või tajun nende sõnumit kirjas, näen ma, et nende rezhiim on midagi palju muud kui EduTeadvus või KüllusTeadvus. Nihe on toimunud mentaalsuses, kuid see ei ole jõudnud meeleseisundini. Aga see on kõige olulisem. See on see, millest kõik muu alguse saab. Ma ise kogesin seda eelnevate päevade jooksul ning julgen kinnitada, et see on väga õhkõrna piirjoonega mäng - kuidas muuta oma alateadlikku seisundit? Ei piisa sellest, kui me mõtleme hästi, sest see on mentaalne protsess. Ei piisa ka sellest, kui me kirjutame oma eesmärke üles, sest ka see on mentaalne protsess. Ainuke, mis võib aidata, on see, kui me muudame oma sisemist olemise seisundit PuudusTeadvusest KüllusTeadvuseks. Ma tean, et seda on kirjutada ja rääkida lihtsam kui praktikas teha, aga me peame pingutama. Sest see on võti. Seda ütlevad nii kõik pühamehed, teadlased ja praktikud. Ning seda kogesin ma ka eelneva nädala vältel.

Kuidas elada EduTeadvuses?

1) Küsi endalt, mis on sinu jaoks tõeliselt tähtis? Jäta kõrvale kõik eelarvamused ja hirmud, kas see on võimalik või mitte. Usu sellesse, et meie maailm on üles ehitatud viisil, et meil on õigus tegelda sellega, mida me kõige rohkem soovime ning meil on õigus selle eest ka õiglast tasu saada

2) Keskendu headele asjadele oma elus. Meie elus on alati häid asju. Neid asju saame me kasutada ankrutena hea emotsiooni ja seisundi loomiseks. See ei ole lihtne, kui masendus on peal, aga võimalik. Luban seda sulle.

3) Luba elul oma rada minna Meile meeldib kontrollida oma elu kulgu. Meile tundub, et kui meie ei kontrolli oma elu, kes siis veel seda teeks? Aga ära muretse, ehk on siiski keski või miski, mis võib sind aidata.

4) Ära mõtle selle peale, mida sa tahad. Vaid hoopiski hakka kohe elama seda elu. See on kindlasti kõige keerulisem punkt, sest kuidas elada elu, mida meil ei ole. Aga tegelikult sa tead vastust. Sa tead, mis tunne oleks olla siis, kui sa oled oma eesmärgi juba saavutanud. Sa tead, mis tunne oleks elada uut elu enne uut elu. Lihtsalt lase oma hirmudest vabaks ja ole vapper, sest just vaprust vajad sa, et astuda väikseid samme oma uue elu suunas. Usalda, ja lase vabaks.

Jah, küllusteadvuse nimel tuleb pingutada. Ning see on paradoksaalne. Väga paljud inimesed küsivad, et miks see eesmärkide saavutamine peab nii keeruline olema? Aga see küsimus ju kätkeb eneses juba vastust. Kui see ei oleks nii keeruline, siis ei oleks vaja seda teha. Ehk kui sa juba mõtleksid ja oleksid positiivne, siis ei oleks keeruline olla ja mõelda positiivselt. Kuna see aga tundub väga keeruline, siis järelikult oled sa hinges veel nii kurb ja negatiivne, et selle vastandile keskendumine tundub ebamugav ja raske. Kas pole see elu ikka tõliselt perfektselt imeline? Selline mäng, et ka kõige suurem lavastaja ei suudaks selliseid asju välja mõelda. Igatahes müts maha selle mehe ees, kes selle kõik liikuma lükkas.

Kaido

PS. Kui soovid EduTeadvusest rohkem teada saada, võid vaadata siia: EDUTEADVUSE LOOMINE

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas