Suhted »

Mis tüüpi armastus on sinu elus?
[15. august 2010 | Kirjutas: Kaido | 33754 korda loetud | kokku kommentaare: 24]

Armastus, armastus, armastus. Kõik otsivad armastust. Inimesed, loomad, ja isegi taimed. Jah, isegi taimed. Viimasel ajal olen lugenud mitmeid uuringuid, kus teadlased avastasid, kuidas taimed reageerivad meie tahteavaldustele nendele head või halba soovida. Piisas vaid sellest, kui inimene mõtles taimele head teha, reageeris taime sisemine struktuur positiivselt, ning samuti piisas sellest, kui taim sai aru, et teadlane "plaanis" taime näiteks põletada, tõmbus see kaitsepositsiooni. Jah, kogu meie maailm baseerub headusel, sõbralikkusel ja armastusel. Aga kahjuks ei õpetata meile sellest väga palju, ja nii ei mõista me seda ei lapse ega ka täiskasvanuna.

Armastus on väga lai mõiste. Mida tähendab üldse kedagi armastada? Mulle tundub, et inimeste vahel võib olla kolme tüüpi armastust.

1. Intiimne ehk klassikaline armastus
Vaata mõnda armastusfilmi või loe läbi mõni armastusromaan, ja sa tead, mida ma selle all mõtlen. Meile on looduse poolt sisse programmeeritud kogeda oma elus intiimset armastust, mille tagajärjel muutme me monogaamseks partneriks, saame järglased ning siis elame õnnelikult oma elu lõpuni. See kõik on küll väga ilus, kuid kui lähemalt uurida, võivad tekkida teatud küsimused.

Kui me oleme 12-15 aastased, otsime me intiimset armastust põnevusest. Me oleme lihtsalt jõudnud küpsusikka, ja me kogeme uusi tundeid oma kehas. Kui seni oli meie armastusobjektiks olnud vaid vanemad, siis nüüd on meisse tekkinud uus tunne - me püüame üha enam hakata oma armastust ja kirge jagama võõraste inimeste suhtes. Me armume kergelt, ja meie armastus on üldjuhul kiire. Sest me armume liiga pinnapealselt - sageli vaid seetõttu, et poiss või tüdruk on koolis populaarne, tal on ilusad silmad, või ta laulab koolibändis. Me ei armu selles eas inimesse, sest inimene ei ole sellises vanuses veel välja kujunenud.

Vanuses 16-24 otsime me intiimsust seikluslikkusest. Kuigi me unistame juba püsisuhtest ja tõelisest printsist või printsessist, saame me ka väga hästi aru, et tegelikult on elu veel ees. Me armume küll, aga me ei eelda, et see oleks veel lõplik. Me ei mõtle veel ühise kodu peale ning ka mitte laste peale. Me armume ikka veel pinnapealselt - tihtilugu inimese välimusse, kuid sageli juba ka sellesse isiksusse, kes on välja kujunemas.

Kui me saame juba 25 aastaseks, hakkame me otsima inimest, kes teeks meid õnnelikuks. Me tunneme, et aeg on küps astuda oma elus järgmisse faasi, ja hakata looma midagi püsivat. Üha enam otsime me tõelist armastust - mitte enam seiklust ja ainult intiimsust, vaid ikka päris armastust. Seda, mida me oleme kogenud armastusfilmides ja - romaanides.

Ja me leiamegi selle inimese. Me kohtume paljude erinevatega, kuid lõpuks jääb sõelale ainult üks - see õige. Me armume temasse pööraselt, sest tal on ilusad silmad, ta on andekas, tal on lahedad sõbrad, ta on rikas ... Lisaks sellele võib tal muidugi olla veel 101 erinevat omadust, millesse me ära armume. Täiesti pööraselt. Meie jalgealune kaob, me vajume sügavale teise inimese maailma - temast saab meie narkootikum. Me oleme armunud. Ja see armumise tunne täidab kogu meie maailma. Me oleme valmis kõigeks, sõltumata, kas on vaja kolida Austraaliasse, või jätta maha oma senised sõbrad, ja äärmisel juhul ka olemasolev perekond. Me oleme temasse lihtsalt nii pööraselt armunud.

See on intiimne ehk klassikaline armastus, mida me teame filmidest, ning mille järele me kõik januneme.

2. Igapäevane ehk kohustuslik armastus
Oi, intiimne armastus on tõeline tase. Kes on seda kordki elus kogenud, teab millest ma räägin. Igaüks võiks seda kordki oma elus kogeda - see on tõeline narkootikum kõikidele meie meeltele.

Kuid intiimsel armastusel võib olla ka varjukülg. Nii, nagu me armume 13 aastaselt pinnapealselt poisi silmadesse või tema populaarsusesse 7 klassi tüdrukute seas, armume me ka intiimselt 25 aastaselt inimese välistesse või osavalt välja toodud omadustesse. Meil kõikidel on teatud sümpaatia mingit tüüpi inimeste suhtes - üldjuhul saab see tegelikult alguse meie seksuaalsetest eelistustest. Mõnele meeldivad pikad ja blondid, teisele jällegi lühikesed ja brünetid. Ühele naisele meeldivad suurte kätega macho-mehed, keda kõik teised mehed maailmas kardavad, teisele aga luuletajahingega seiklejad. Siin ei ole piire. Nii palju nagu on inimesi, on ka nende eelistusi üksteisele.

Intiimse armastuse kõige nõrgem külg ongi vastase müügitööle allumine - me "ostame ära" ehk armume sellesse, mida partner oskab osavalt meile "müüa". Kui me kohtume uue inimesega, teeme me ju endast kõik, et välja näha paremad kui me tegelikult oleme. Me soovime olla vääriline kaup. Ja seda teeb ka vastaspool - ka tema müüb enda parimaid külgesid, ja suure tõenäosusega lisab mõned "vidinad" ka juurde. Seega, et armumine saaks toimuda, peavad mõlemad pooled olema suurepärased müügimehed ja -naised. See on üksteise vastastikune ärapetmine, mis viib pöörase armumiseni.

Teiselt poolt vaadatuna on "ostja" sageli kauba välisest ilust pimestatud. Kas sa oled ostnud kunagi kasutatud auto, mis hiljem selgus olevat "saast", või poest ostnud midagi ainult seepärast, et see sulle nii meeldis, mitte aga seepärast, et sul seda tõesti vaja oli? Samamoodi on ka intiimse armastusega. Armudes unustame me ära enda tegelikud sisemised "vajadused". Me ostame ning tarbime kaupa lihtsalt kui narkootikumi. Armumine tekitab meis narkouima, mille käigus me ei usu iialgi, et kaubal võivad olla varjatud omadused, mida ma "kaine" peaga ei ostaks.

Seega, kuna intiimne armastus baseerub üliemotsionaalsel armumisel, kus me teeme valikuid vastavalt vastase müügitööle ning iseenda uimastatud tajudele, võib karm argipäev meid ühel hetkel tabada väga ootamatult. Paremal juhul tabab see meid mõne kuu või ühe aasta möödudes. Kuid see võib juhtuda ka aastaid hiljem, kui meil on juba "pimesi ostetud" partneriga lapsed ja perekond. Me avastame alles siis, et me ei ostnud kaupa mitte seetõttu, et me seda tõesti oleksime vajanud, vaid see oli lihtsalt nii hästi pakendatud, ja meie ise olime sel hetkel uimastatud emotsionaalse armumise mõjudest. Kuigi selleks ajaks võib olla esimestest puberteedis toimunud armumistest möödas enam kui 10 aastat, sai meie armastus siin alguse ikkagi pinnapealsusest.

Niisugusel kujul jõuame me teise armastuse liigini, milleks on kohustuslik armastus. Kohustuslik armastus on kõige levinum armastuse viis, mis kasvab aastatega välja intiimsest armastusest.

Kohustuslik armastus tähendab seda, et sa armastad inimest, kellesse sa kunagi sügavalt armusid, kuid ühel hetkel märkad, et omadused, millesse sa kunagi armusid, ei tekita sinus enam seda sama tunnet. See võib juhtuda siis, kui sina oled muutunud, või siis on partner muutunud. Te olete lihtsalt lahku kasvanud.

Seda tüüpi armastus ei ole oma olemuselt halb. Seda võib nautida täpselt samamoodi nagu intiimset armastust, kuid selle armastuse elus hoidmiseks on vaja kasutada teadlikkust. Kui seda mitte kasutada, on tagajärjeks üldjuhul tülid ja arusaamatused, ning lõpuks lahkuminek. Kuna inimesed on muutunud, siis juhul, kui lihtsalt alluda oma emotsioonidele ja impulssidele, tekivad paratamatult lahkarvamused - mis meeldib ühele, ei meeldi teisele; mida üks tahab teha, seda ei taha teine teha; millesse üks usub elus, seda peab teine väheoluliseks. Neid näited saab tuua lõputult.

Mida teha, kui sa oled jõudnud kohustusliku armastuse faasi oma elus?

Ma usun, et sellisel juhul on olemas kaks võimalust - kas muuta suhtes fookust, või vahetada partnerit.

Fookuse muutmine suhtes tähendab, et sa mõistad teadlikul tasandil, mis faasi teie suhe on jõudnud, kuid kuna teil on lapsed, ühine kodu ning ajalugu, otsustate te leida oma suhtest midagi uut, millele tähelepanu pöörata. Näiteks lapsed. Kuigi kõik inimesed otsivad kirglikku intiimset armastust, kogevad armastusfilmides näidatavat armastust vaid umbes 1% paaridest. Vaata enda ümber olevaid paare - kas nad elavad kirglikku ning seiklusrohket elu? Või kulgeb nende suhe (abielu) stabiilselt - justkui on midagi, aga see ikka päris see ei ole, mis seal filmis näidati. Seega, kuna sa mõistad, et tegelikult on sinu partner inimesena täiesti "okei", lihtsalt "armumine" kui emotsioon on lahtunud, ei ole mõtet seda kõike lõhkuda, ja hakata uut armumist otsima. Ka see võib ju ühel päeval lahtuda.

Sellises olukorras oleks eesmärk hoopis leida midagi, mis teid seob, ja mis teile mõlemale huvi pakub. Näiteks lapsed, mõni hobi vms. Kuigi sa mõistad, et see kõik on klassikalises tähenduses kohustuslik ja pealesurutud, teed sa seda seepärast, et sul on kohusetunne oma pere ning laste ees. Jah, kuskil võib olla keegi, kes võiks sind teha jälle ülirõõmsaks ja kellesse sa võiks taas armuda, ei saa sellega väga arvestada, sest ka see oleks intiimne ning pöörane armumine, mille lõppfaas võib olla sama - kohustuslik armastus.

3. Inimese ehk päris armastus
Siiski on olemas veel üks armastuse liik - see on päris armastus. Või siis tegelik armastus.

Miks sa armastad oma lapsi? Kas seepärast, et nad näevad mingit moodi välja, ja et sulle meeldib, kuidas nad käituvad ja räägivad? Ei, sa lihtsalt armastad neid sellisena nagu nad on. Sa armastad päris neid ennast. Nad teevad sulle rõõmu sõltumata tingimustest, ja nad panevad sind hästi tundma.

Miks sa armastad koeri? Kas seepärast, et tal on kollane või pruun karv, ja et ta haugub sulle meeldiva tämbriga? Ei, sa armastad teda sellisena nagu ta on. Sa armastad koera ennast, sest ta paneb sind hästi tundma.

Just sellist päris armastust võime me kogeda ka inimeste suhtes - sa ei armasta teda tema juustevärvi või rahakoti paksuse pärast, vaid sa armastad seda inimest ennast. Just sellisena nagu ta on. Just seepärast, kuidas ta sind ennast tundma paneb.

Kui me armume inimesse intiimselt ja pööraselt, on selleks sageli pinnapealsed põhjused - ta on seksikas, rikas, ilus jms. Kui me aga päriselt inimest armastama hakkame, võib see toimuda täiesti ilma armumise ja tohutu kireta. Sa õpid inimest tundma sellisena nagu ta on, ja sa jälgid, mis tunde see inimene sinus tekitab. Sa jälgid, kas sulle meeldivad tema juures mingid asjad, mida sa oled alati soovinud oma partneri juures näha, või meeldib sulle see tunne, kuidas ta muudab sind täielikuks. Ilma tingimusteta, mille sa tema juures sead, vaid ainult ühel tingimusel - ta paneb sind ennast hästi tundma.

Päris armastuseks võib nimetada ka universaalset armastust kogu maailma suhtes. See on ilma tingimusteta - sa armastad midagi või kedagi sellisena nagu ta on, ja see teeb su enesetunde heaks. Armastamine ise teeb su enesetunde heaks - mitte see, et keegi käitub nii, et sul on hea.

Päris armastuses oleme me vabad - me naudine armastust ennast. Kui me oleme intiimses suhtes, peame me arvestama teise inimese ootustega - me ju lõppkokkuvõttes müüsime end talle maha, ja me peame nüüd latti hoidma. Me ei saa intiimse armastuse juures nautida armastust ennast, vaid me naudime teist inimest ja tema omadusi, millesse me armusime.

Ka kohustuslikus armastuses ei ole me vabad. Me oleme seotud kokkulepete ja kohusetundega, mis aitab seda suhet koos hoida.

Aga päris armastuses oleme me vabad. Me oleme see, kes me oleme - ja me tunneme enda sees armastust. See ei ole seotud nende omadustega, mille keegi meile maha müüs, et end temasse armuma panna, ja see ei ole seotud ka kohustusega, mis on sellest armumisest tekkinud, vaid see on seotud ainult selle tunde endaga. Sa saad seda tunnet kogeda enda sees igal hetkel - see on olemas, ja see teeb su vabaks. See ei tee sind pööraseks nagu armumine, ja see ei tee sind morniks nagu kohustused, vaid vabaks nagu lind, kes lendab, sest ta armastab lendamist ennast. Nii armastad ka sina ühel hetkel armastamist ennast, mille on sulle loonud keegi, kes ei sea sulle tingimusi, nii nagu sina ei sea ka temale.

Millist tüüpi armastus on praegu sinu elus?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
15. august 18:26 Lotta kirjutas:
Inimese ehk päris armastus, ilma vastuarmastuseta:(
15. august 19:06 mõtiskleja kirjutas:
Tundsin päris armastust - nautisin armastust ennast, eneses. Kahjuks see hääbus, aga mitte päris olematuks. Aga ikkagi - ta paneb sind ennast hästi tundma - kui õige lause!!!!!
15. august 20:09 Katariina kirjutas:
minul on viimasel ajal koguaeg universaalne armastus mõningate üksikute intiimsete armastuse sööstudega. Kohustuslikku armastust olen ka tundnud, aga ei kestnud see kaua.
15. august 20:51 Kati kirjutas:
Päris armastus ja see tuli läbi iseenda täieliku armastamise, et ma teadlikult hakkasin tegelema iseendaga ja peegliga. Nüüd ma võin öelda - ma olen jõudnud päris armastuseni(tingimusteta)iseendaga, oma abikaasaga, lastega ja kogu ümbritseva maailmaga. See on super tunne ja ma olen väga tänulik, et need kallid inimesed on kõik veel minu ümber alles, et neil jätkus kannatlikkust ära oodata millal mina ise ennast armastama õppisin ja mu mees ei läinud otsima uut armumist. Elu on ilus ja elu ongi armastus.
15. august 20:56 Liina kirjutas:
Viimasena hääbub armastus enda vastu ja kui see kadunud on, siis uuesti leida on oi oi kui raske :(
15. august 21:12 Egle kirjutas:
Voodis on tõeline armastus,väljaspool voodit kohustuslik armastus:(
15. august 21:26 Ülle kirjutas:
Mulle meeldis see arutelu. Kas aga võib nii olla, et igapäevane ja inimese armastus on vaheldumisi? Minu pika abielu jooksul on seda juhtunud, et armusin uuesti oma mehesse ja praegu tunnen päris armastust, kuigi suhted olid vahepeal väga keerulised.
16. august 12:09 Agnes kirjutas:
Eluarmastus!
16. august 23:48 kristi kirjutas:
minu abikaasa armastab mind tingimusteta aga paraku ei suuda ma ise midagi sellist ,alati on mul liiga palju nõudmisi :(
17. august 11:39 murueit kirjutas:
On ka koormavat armastust. Mind nimelt jäeti palju kordi teiste pärast maha,millest "haavad surmani",siis aga tuldi puruhaigena minu ukse taha ja vähe sellest,tuntakse puudust eelmistest mahajätjatest...Sai küll inimvare endise armastusega tagasi võetud,aga nüüd ongi see muutunud koormavaks...
17. august 14:59 Anu kirjutas:
Minu meelest on kahte tüüpi armastust:
1. päris, mis tuleb mediteerides esile või keskendudes praegusele hetkele (tunnetades tegelikku MINA).
2. lihtsalt emotsioon
19. august 09:59 tydruk kirjutas:
Abielus on armastus asendunud kohustusliku armastusega ja see on tõesti raske, ma ei suuda leida iseennast ülesse ja tunnen, et käitun üha enam ja enam valesti.
Tahaksin, et saaks miskit muuta aga ei oska:(
19. august 14:59 Ivo kirjutas:
Inimesed on noortena sõltumatud ja avatud ning pinnapealsed, selline on ka nende armastus. Mingil hetkel satutakse erinevatesse lõksudesse, mis muutub kohustusteks, mis omakorda hakkab räsima. Väga suure vaeva ja järjepidevusega on võimalik liikuda vabaks ja armastada elu ennast sellisena nagu see on, seejärel on ka armastus vaba ja sõltumatu. Seejärel oledki vaba ja õnnelik, nagu Kati eelpool( õnne sulle)
26. august 16:47 Inessa kirjutas:
Armastus on nii värviline ja mitmetahuline! Kasvav ja arenev! Nagu inimene muutub, võib muutuda ka armastus ja seda veelgi suuremal määral, sest puudutab reeglina kahte inimest.
Minu arust need 3 etappi on siin väga lihtsustatud ning sama väga karmilt illustreeritud ost/müük jms. Olen kogenud nooremas eas palju tingimusteta armumisi ja need kõik aitasid tundma õppida inimesi ja ennast. Ülal nimetatud nö inimesearmastus ja intiimne armastus on üheskoos täiesti võimalik ning vägagi nauditav:)!
Inimesed on nii erinevad! Me tunnetame ja tõlgendame erinevalt! Ja kui veel puudutada teemat – armastus – siis võib jäädagi filosofeerima.
“muudab mind täielikuks” – meenub 1 väga hea film Jerry Maguire:)
Armastust! Just nii nagu Teie seda näete ja soovite;)!
28. august 13:46 oll kirjutas:
Hei hei, kallid kaaskulgejad, ARMASTUS ei ole midagi muud kui körgeim energia vorm vöi nn. väga peen vibratsioon, tuginedes öeldule ja ka Kaido kursusele ei ole olemas ju mingeid armastuse alaliike, saab olla vaid üks konkreetne Tingimusteta Armastus, muid armastuse liike ei saa eksisteerida sest see pole armastus, need vöivad olla harjumuse-,omamise-,armumise-, tunne vöi emotsioon vöi mida iganes mis kellelegi meeldima on hakanud ja mis objektile neuronühendused on kinnistunud ta ajus kuid töenäoliselt armastada saab vaid siis kui oled jöudnud öige vibratsiooni ja sageduseni, alles siis suudad sa anda endast töelist 100% tingimusteta armastust... mis ongi tegelikult armastus
03. september 17:12 jaaniuss kirjutas:
Jutt jumala õige. Kõigepealt peab õppima endaga hästi läbi saama küll siis tuleb ka kõik muu sinna juurde.Ka keskealisena on armumine ja armastus võimalik-tingimusteta
armastus. Ei mingit omamise tunnet. Täiesti puhas ja
ilus ja selge ja lihtne. Vastastikune mõistmine nii
vaimsel kui ka füüsilisel tasandil. Ilma kohustusteta.
See on ilus ja on mille nimel edasi elada.
18. detsember 20:39 Karl kirjutas:
Üks on kindel, kui otsid pingsalt armastust siis seda ei tule, kui leiad endas armastuse, tuleb kõik iseenest. Kindlasti mitte selliselt nagu me oma peas oleme paika pannud.
30. juuli 16:48 Helge kirjutas:
se jutt on täielikult õige armastus on nii ilus asi ärge laske sellel kunagi minna .kui kedagi nii väga armastad siis ole temaga koos elu lõppuni.
08. august 17:29 lapsevanem.... kirjutas:
Sellest artiklist tuleb justkui välja, et kui lastega perest üks vanematest otsustab oma kohustusliku armastuse lõpetada ja suunduda sellise armastusliku suhte suunas, mis näib olevat rohkem vaba armastuse tüüpi, siis järelikult puudub sellel lapsevanemal kohusetunne oma pere ja laste suhtes.
Sain ma õigesti aru?
17. august 11:03 N kirjutas:
Mina olen ka tõelist armastust kaaslase suhtes proovinud võrrelda armastusega omaenda lapse suhtes. Ei ole vahet, milline ta on, kuna ta on sinu laps, siis tingimused puuduvad. Samuti - pole hirmu tunnet, et ta ükskord sinu juurest ära läheb - isegi kui läheks, oleks ta endiselt sinu laps. See tekitab kindlustunde mingis mõttes.
Me otsimegi seda kindlustunnet suhtest.

Tihti on armastuse piirid hägused.
Endal oli selline lugu, et kuigi see teine inimene ei olnud minu armastust väärt oma kohutava iseloomu tõttu, siis olin pika koosolemise jooksul siiski ilma tingimusteta teda armastama hakanud. Põhjuseks ühelt poolt detailid - näiteks tema hea suhtlusoskus, veenmisoskus, karisma. Teiselt poolt harjumus - oli häid aegu koos läbi elatud ning olin temaga harjunud. Samuti oli selles suhtes armumise faas endiselt alles, sest oma ägedama iseloomu tõttu suutis ta suhet värskena hoida. Väikesed tülid lõppesid teineteise kaisutamisega. Ei olnud tuim asi, vaid üsna "vahelduva ilmaga". Koos elada on nii muidugi raske ja lõpuks läksime ikka lahku. Nüüd oleme pool aastat eraldi elanud, kuid minu armastus ei ole mitte kuskile kadunud, sest see oli tingimusteta. Ma lihtsalt tunnen nii.

Eks elu näitab, mis on kõige olulisem - kas tunne, rahulik kooseksisteerimine.. või midagi muud.
14. oktoober 00:51 Sirje kirjutas:
Aitäh teile kõigile,kes olete oma aravmust siin jaganud!Siin on nii palju armastust!!Leidsin siit täna mõistmist ja väärtuslikke lahendusvõimalusi enda südamevalule... arusaamu,kus olen vea teinud.Meeletult raske periood on mu tänaseks hingeliselt hellaks ja haavatavaks teinud. Aga armastus on alles :),,Tihti on armastuse piirid hägused...".Võibolla on vaja tõusta sellest kõigest hetkeks kõrgemale ja vaadata eemalt...üldse mitte suhtuda ja hinnanguid anda.Et see,keda me südames väga armastame,jõuaks endas äratundmisele...Võibolla meil on vahest vaja enda valust läbi liikuda ja minna poolele teele vastu sellele,kellel oleme lasknud endale haiget teha..? Armastuse varemetega on nagu suure hoonega..need varemed tuleb kas lammutada või ehitada neile uus hoone.Kui nad meie hingemaastikul kaua väsinult edasi lagunevad,vaevab see meid pidevalt...Oleks siis otsustamine lihtne...Oleme enda elud keerulisteks elanud ja au neiel,kes suudavad andestada,rääkida lahti hirmud,et need hajuksid ja taas leida kaotatu(hävitatu)...luua ühise uue arengutee ja leida puutepnkte, mis edasi aitavad liikuda.Oleme nii kenasti langenud oma unistuste lõksu.Oleme ju alati vaid parimat soovinud, märkamata,et eemalduses iseendast teeme sellega endale liiga...Aga armastus meis kutsub ja ootab ja on alati olemas...See valu on ränk,kui on kadunud usaldus...Aga see pühib ära liigse,puhastab ja suunab otsima iseendas vastuseid.Mida me vajame,milleks oleme siia sündinud ning kuhu edasi liiuda? Võibolla on vaja olla veelgi paendlikum ja sallivam.Aidata mõelda ka armastatul,kes hetkel tundetuhinas mõtlemisvõimeline pole...Me saame ju valikud teha üksnes enda mõttemaailma suhtes.Kui oleme piisavalt arukad,teeme kõik endast oleneva.Ja esmalt:eelkõige on vaja armastada ennast,siis armastavad meid ka teised...Päikest teile ja Armastust,armasd sõbrad!
23. november 20:32 kaljo kirjutas:
On "kusagil" kirjutatud/öeldud,et Jumal on Armastus.Siit järeldub,et kui inimene tõeliselt armastab,siis peaks ta ka Jumalat "tundma"?Tekib küsimus: kui paljud inimesed võiksid ausalt tunnistada,et nad "tunnevad" Jumalat?Nii,et Armastuse seisund on vähemalt minule ja arvan ka,et paljudele teistele kaaskannatajatele päris keeruliseks mõtlustus kohaks.Sellele rõõmu pakkuvale meeleseisundile,mida me,inimesed,üksteise vastu tunneme,võiks hoopis teise nime panna.Nii me ei kalduks illusiooni.........Muidugi on see ka subjektiivne arvamus.
01. august 15:34 Bella kirjutas:
Mina olen kogenud seoses oma praeguse kallimaga kõiki kolme armastuse tüüpi, mis on siin kirjeldatud. Peale 4a hakkasin lõpuks tundma päris armastust! Nüüdseks juba 2a ja see on imeline!:)
23. märts 14:18 haldjas kirjutas:
versioone armastusest on miljoneid, sest elu on niivõrd mitmekülgne. kui omad EQd saad aru inimestest, mõistad neid, kuid mis parata.. paaridest kes sõlminud kokkuleppe lapsedada lastekodust mitu last. võimalik, et seda soovis üks partneritest rohkem, kuid teine nõustus, seega pyha kokkulepe, ilus, armastus võõraste laste vastu, aga nyyd yks partner armub hoopis kellessegi teisesse. Julm? Sama ka tavaperekonnas, ja tundub kõrvalt vaatajatele, et tyhise armumise pärast purustatakse midagi pyha. Selgub, et partner polnudki nii õnnelik, lihtsalt mõned inimesed on järeleandlikumad. Mõned taas kukuvad suurest hirmust end siduma, ja pärast on väga raske enda lahti taas siduda. Eriti inimesed kes end piisavalt ei väärtusta, seoksid end kiiresti kellegi kylge. Tundub isegi, et mehed on targemad, ja ei kiirusta sellega. Kõrvalt vaatajale tundub julm selline vastutustundetus, aga kas see on nii ? Meil on eelkõige vastutustunne enda ees olla õnnelikud. Võimalik, et me oleme otsinud turvalisust armastuse asemel, või lisaks armastusele ja oleme olukorras kus puuduvad vabad valikud. Tihti on koos inimesed kes yldse koos ei peakski olema, just turvatunde, varanduse ja harjumuste tõttu. Ja yksteise vastu on huvi kadunud, sest yksteist on muudetud, enda sarnaseks..alla surutud, vangistues kaduma läinud. Jah, vabatahtlikus vangistuses, seda kyll... Ehk siis kõik on suhteline elus. Olen olnud see kelle abielu lagunes kui ka see kes armus ja armastas hoolimata kõigest. Armastus on olemas tahan öelda. Eksisteerib koos vabadusega mis ei tähenda yldse mingit esoteerilist jahu, et armukadedust ja negatiivseid tundeid nagu kurbus ja kannatused siis tundma ei peaks. Need on normaalsed, myndi teine pool, aga nendega tuleb hakkama saada. Mitte elada neid partneri peale välja jne. see ongi kasvamine. Armastusele peab avanema ainult. Nii nagu Jumalalegi mis eksisteerib meie ymber samuti. Ehk siis puhas usu kysimus. Armastus algab armumisega, kui soovite, siis lummusega teisest inimesest. Vanemana teadvustad, et räiged roosad on ees, aga jube head roosad:)) Et ikkagi, kõik armujad ja armastajad ärge kartke, avage end sellele tundele, see on ainus tee mis viib edasi kasvamisele. Ja pole vahet kas kindlasti viib see tee teid turvalisse abieluranda mis minu meelest on suurem illusion kui seda on armumine või armastus. Nautige igat hetke mis teile on antud seda tunnet tunda! Hoidke seda inimest kes selle tunde teile lõi, isegi kui ta teid kannatama paneb! Ilusat kevadet!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):