Suhted »

Millal lõpetada pikaajaline suhe
[25. juuli 2009 | Kirjutas: Kaido | 17187 korda loetud | kokku kommentaare: 5]

Inimesed sotsiaalsete olenditena vajavad kaaslast oma kõrvale. Usun, et isegi suurimad seiklejad tunnevad ühel hetkel sisemist kutset kellelegi aeg-ajalt kaissu pugeda ning midagi ilusat öelda. Või hoopis kuulda ise midagi ilusat kelleltki teiselt.

Meie üks suurimad eesmärke elus on leida partner, kes meid tõesti armastaks ja keda meie armastaksime. Me kohtume ja kohtame elu jooksul paljude potentsiaalsete kaasadega ning peame tegema oma valiku. Mille põhjal? Mida noorem, seda enam vist kipume tegema kiireid valikuid eelkõige füüsilise atraktiivsuse põhjal. 25-aastaselt mõtleme juba sammukese ette ja eeldades, et mõni pikem suhe on juba seljataga, oleme piisavalt nutikad, et enne abiellumist mõned päevad koos elada ja vaadata, kuidas teine mõnedes ebatraditsioonilistes situatsioonides käitub. Eriti kavalad kutsuvad ise esile mingid olukorrad, mis on nende jaoks olulised ja siis vaatavad, kas tulevane proua või härra katse edukalt läbib. Muidugi läbib. Me ju armastame oma kaasasid.

Kui me peame valikuid tegema kolmekümneselt, oleme juba 10-15 aastat päris elu elanud ning midagi juba õppinud. Suure tõenäosusega on meil enda jaoks hakanud selginema, kes ma olen ning mida ma elult tahan? Ning sellega seotult loomulikult teame me üha täpsemalt, mida oma kaaslaselt tahta. Ning valik peaks olema lihtne, sest ka 30-aastane kaaslane peaks olema jõudnud teatud äratundmiseni, mida kuramust ta siin Maal teeb. Tundub lihtne. Selle teooria järgi peakski ootama kõik noored kuni 30 eluaastani ning siis alles otsustama, kellega punti lüüa. Vastasel juhul võib juhtuda, et kolmekümneselt peame hakkama hoopis tegema raskekaalukategooria otsust, kas äkki hoopis mitte kaasast lahkuda?

Selleks võib olla erinevaid põhjuseid. 5-10 aastat kooselu on paljugi näidanud ning isegi juhul, kui 20-aastaselt olid inimesed väga sarnased, siis kümne aastaga võib olla juhtunud, et inimesed on lihtsalt lahku kasvanud. Mitte, et üks oleks halb või teine oleks rumal, vaid hoopis üks on hea ning teine veel parem, aga omas keskkonnas, mida teine ei mõista. Ning põhjusega. Inimesed on erinevad lihtsalt.

Kuidas siis käituda? Kuna inimesed on emotsionaalsed, siis enamikul juhtudel tehakse selliseid otsuseid emotsionaalselt: näiteks süüdistamine, et sa ei armasta mind vaatamata sellele, mida kõike ma olen sulle selle ajaga pakkunud; või ohvrimeelsus, et ohhhh ... mida ma nüüd üksinda peale hakkan; või viha, et kuradi haige värdjas, kuidas sa julged mulle midagi sellist teha?.

Aga üks viis on veel seda kõike teha. Teadlikult. Inimesed on teadlikud olendid, kes peidavad oma teadlikkuse teadmatuses sageli emotsioonide, hirmude ja uskumuste taha. On olemas terve hulk igasuguseid tehnikaid (nt meditatsiooniline kontsentratsioon, emotsioonidest lahti laskmine jms), mille mõningane praktiseerimine hakkab vähehaaval meie teadlikkust uuesti kasvatama ning varsti (mõne aastaga) me võime avastada enda juures ühe huvitava omaduse: me saame isegi emotsionaalseid otsuseid teha teadlikult käsitledes kõike informatsioonina.

"Me oleme lahku kasvanud? Jah, vist oleme. Kuidas me saame selle lahendada, et me mõlemad saame olla edasi rõõmsad? Võib-olla isegi õnnelikud, mida me pole ammu tundnud"

"Ma tekitan sinus selliseid tundeid? Huvitav, ma ei teadnud seda. Miks sa mulle varem ei öelnud, ma oleks püüdnud neid muuta?"

"Sa ei armasta mind enam / ma ei meeldi enam sulle? Ma mõistan. Sa oleks mulle võinud seda varem öelda vältimaks viimaseid keerulisi kuid/nädalaid. Ma loodan, et kuskil on inimene, kes tõesti suudab sind õnnelikuks teha."

Kõlab vist nagu muinasjutus? Jah, kõlab küll. Aga hea oleks ju niimoodi lahku minna inimesest, kellega oled 10 aastat koos elanud ning kunagi isegi suurt armastust nautinud, mis kahjuks otsa sai.

Kuidas siiski otsustada, kas meie pikaajaline suhe on ennast ammendanud? Ma pakun selleks välja 10 küsimust, mida võib käsitleda ka 10-punkti skaalana. Vastavalt, kui paljudele küsimustele sa vastad "EI", saad sa anda kaalu oma otsusele: "Ma lõpetan oma pikaajalise suhte". Mida rohkem "EI" vastuseid, seda enam võid sa tunda, et see suhe on ennast ammendanud. Ehk on see liiga radikaalne, aga see ongi vaid mõtisklemiseks.

1)Kui sa teaksid, et MITTE KEEGI ei pane pahaks (vanemad, sõbrad, sugulased, lapsed, tema ise jt), kui te lahku läheksite, kas sa siis jääksid temaga kokku?

2)Kas sa tunned, et kõik sinu VAJADUSED on kaetud selles suhtes ilma liigse pingutuseta?

3)Kas sa isegi 10 aastat hiljem vaatad oma partnerit mõnikord ja imestad vaikides (või isegi ütled selle välja), et ta on sinu jaoks ATRAKTIIVNE ning ta tõesti meeldib sulle? Kas sa arvad, et sinu kaaslane tunneb sinu suhtes seda samamoodi?

4)Kas sa tunned oma kaaslase suhtes tugevat SEKSUAALSET TÕMMET ka täna veel?

5)Kas sinu partneril ei ole mitte ühtegi sellist püsivat HARJUMUST või omadust, mis sulle kohe üldse ei meeldi ning mida ta ei ole olnud valmis muutma ka peale korduvaid arutelusid sel teemal?

6)Kui sa vaatad oma partnerile silma kas sa näed seal ENNAST (metafooriliselt)?

7)Kas te AUSTATE vastastikuselt üksteist ja üksteise soove igal tasandil?

8)Kas sinu kaaslase juures ei ole midagi sinu jaoks nii VÄÄRTUSLIKKU, millest ilma jäädes sa tõesti tunned, et sa oled kaotanud osakese iseendast?

9)Kas teil on koos LÕBUS?

10)Kas teil on kaaslasega ühine siht elus, sarnased EESMÄRGID ning soovid?

Kas nendele küsimustele vastamine on lihtne? Tõenäoliselt. Kas pikaajalise suhte lõpetamine on lihtne? Tõenäoliselt mitte.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
20. mai 16:03 Kleer kirjutas:
ohjah, kirjutada sellest on pagana lihtne
21. mai 02:24 Eve kirjutas:
See oli küll lihtne. 30a ja 10xjah- ja paremaks läheb!
10. september 21:17 Natalja kirjutas:
Olen ise selle läbi teinud. Lahkumineku hetkel võib olla mitte nii teadlikult kui praegu seda mõistan. Aga eks see nõuab omajagu julgust ühiskonna arvates hästi toimivat suhet sinna paika jätta ja järgida oma sisetunnet.
Olen nõus, et 20ndates ja 30ndates eluaastate vahepeal võivad inimesed aja jooksul vägagi muutuda ja siis võibki tekkida see lahku-kasvamise olukord. Keegi ei ole parem ega halvem! Lihtsalt üks läks oma arenguga ühte teed pidi ja teine teist teed pidi.
Ja mulle meeldib see mõte, et 30ndates inimesed juba enam-vähem teavad kus nad on ja miks nad on :)
07. november 18:54 Annely kirjutas:
See on tõsine küsimus mõtteainet küllaga.
25. detsember 18:42 kiuks kirjutas:
lapsed? millal?
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):