Suhted »

Kuidas hoida suhteid?
[20. mai 2010 | Kirjutas: Kaido | 42543 korda loetud | kokku kommentaare: 29]

Me suhtleme üksteisega kogu aeg. Sageli jah, nimetatakse suheteks ainult intiimseid suhteid oma kallimaga, kuid kui suhetele vaadata laiema pilguga, võib tekkida küsimus, mis aitab suhteid luua ja neid ka hoida?

Miks me ei oska suhelda?
Suhete loomine oli minu jaoks pikka aega väljakutse. Isegi, kui ma välja paistsin hea suhtleja - tegelikult küll hea small talker -, siis pikemaajaliste suhete loomises ei olnud ma kuigi hea. Ning hetkel ei räägi ma niivõrd intiimsetest suhetest, vaid pigem suhetest üldisemas tähenduses - suhetest teiste inimestega.

Väga lihtne on alustada võõra inimesega vestlust ning küsida temalt mõned igapäevased küsimused. Aga mis edasi, oli mul alati järgmine mõte. Kui ma töötasin Hansapangas, siis tekkis terve hulk nn liftisõprasid, kellega teretasid ja vahetasid mõned sõnad peaaegu iga päev, kuid me ei teadnud üksteisest tegelikult midagi. Ja ma ei olnud kindel, kas ma tahangi nendest rohkem teada - millest ma üldse nendega rääkima peaksin?

Ja nii juhtuski, et mõnikord oli vaja siiski selliste juhututtavatega kuhugi ka pikemalt minna või koos aega veeta. Sel hetkel algas minu jaoks piin. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas käituda ja mida rääkida.

Ma usun, et ma ei olnud ainuke inimene maailmas sellises olukorras, aga ma tõesti ei suutnud kunagi õigeid teemasid välja mõelda, millest ma peaksin rääkima. Mida ma kartsin? Nüüd, 6 aastat tagasi vaadates saan ma aru, et ma kartsin eelkõige seda, kuidas ma ise sealjuures välja näen. Ja mida teine arvab, kui ma millestki sellisest rääkima hakkan? Ja kas see üldse huvitab teda - äkki ta mõtleb, et ma olen rumal. Jah, hirmusid oli liiga palju, et neid kõiki siin hakata üles loetlema.

Ma usun, et seda võib nimetada egoistlikuks eneseteadlikkuseks - ma ei suutnud inimestega põnevaid teemasid ja arutelusid luua, sest kogu minu energia läks selle peale, et kaitsta oma ego ning identiteeti: "Kuidas MINA ikka siinjuures välja paistan?"

Mõtle teise peale
Ma sain väga hea suhtlemise kooli oma äripartnerilt esimeses firmas, kes oli minu mõistes maailma parim suhtleja. Ta leidis alati teise inimesega õige keele ja võis tundide kaupa võõra inimesega millestki rääkida. Millest siis? Tegelikult mitte millestki.

Kuna me käisime äripartneriga koos kõikidel üritustel ja kokkusaamistel, ja ma teadsin, et mul on probleem suhtlemisega, hakkasin ma teda teadlikult jälgima, et aru saada, mida ta teeb teistmoodi kui mina. Ma teadsin väga hästi, et viga on minus, kuid ma ei suutnud panna diagnoosi.

Mida ta siis tegi?

Ta avas inimese tema enda võtmega. Ta ei mõelnud selle peale, mida inimene, kellega ta suhtleb, või inimesed tema ümber antud juhul mõtlevad - ta keskendus oma vestluspartneri avastamisele. Ta "pommitas" oma vestlustpartnerit nii pikalt erinevate juhuslike teemadega, kuni ta avastas teema, mis haakus vastasega maksimaalselt - olgu selleks siis tema töö, hobi, perekond vms. Ta otsis valdkonda, millest soovis rääkida partner, mitte ei mõelnud selle peale, millest tema ise võiks või tahaks rääkida.

Ning teiseks, ta võttis vabalt. Kui mõni nali ei tulnud välja või valitud teema oli tõesti tobe, ei "kukkunud" ta seepärast veel auku. Ta läks edasi teiste teemadega. Ta ei hakanud oma peas analüüsima, et issakene, ma nüüd tegin endal margi täis. Ei, ta ei muretsenud selle üle, mis MINA tema sees tunneb või ütleb - ta lihtsalt suhtles.

Ning loomulikult hakkasin ka mina tema käitumist jäljendama oma suhetes. Ma muutsin oma tähelepanu suunda suhetes - kui varem oli see suunatud oma ego kaitsmisele, siis nüüd suunasin ma selle teise inimese ego paitamisele. Et tema ennast hästi tunneks, mitte MINA, MINA, MINA ...

Kuidas suhteid hoida?
Enda samastamine oma Egoga on meie kõikide probleemide allikas. Ei, mitte enamiku probleemide, vaid absoluutselt kõikide meie probleemide allikaks. Me ei teadvusta endale, kes me tegelikult oleme - ja laseme seetõttu maailmal endale haiget teha, uskudes lihtsameelselt, et meie maailm on meist eraldiseisev nähtus.

Ja nii toimus ka minuga, kui ma kartsin kogu aeg inimestega suheldes, et ma pean iseennast ja oma maailma kaitsma. Kelle eest, tekib ju küsimus? Jah, õige - iseenda eest. Sest ma mõtlesin ju välja nii oma Ego, keda kaitsta, kui ka kõik hirmud, mille eest teda kaitsta. Milline absurd!

Enam ma nii palju ei karda. Ja lisaks mõistmisele, et suhete loomiseks on vaja partner tõsta enda huvidest kõrgemale, olen ma avastanud minu jaoks suhtlemise kõige olulisema komponendi - austus teise inimese vastu.

Ausus vs austus
Sageli öeldakse, et kõikide suhete aluseks on ausus. Jah, ma olen sellega pooleldi nõus. Pooleldi aga seetõttu, et me ei saa inimestega paratamatult lõpuni ausaks jääda. Kuna me ka ise oleme inimesed, ja meie mentaalsus toodab meie pähe igasugust "prügi" - hinnangud, arvamused, hirmud jms -, siis juhul, kui me jääksime lõpuni ausaks, võiksime me lihtsalt teistele inimestele tahtmatult haiget teha.

Meie maailm on subjektiivne, ja see subjektiivsus lähtub meist - ja selle subjektiivsuse kaudu näeme me oma maailma. See aga tähendab, et see, mis on tõde meie jaoks, ei pruugi kaugeltki olla tõde teise inimese jaoks. Ning kui me hakkame alati oma tõde talle kuulutama - näiteks tema enda kohta -, võib juhtuda, et me püüame teda suruda oma maailma raamidesse, mis aga ei haaku üldsegi tema raamidega. Tekib konflikt. Seega, kuna meie maailm on subjektiivne, on seda ka meie tõde, ning ka meie ausus. See lähtub alati meist. Meie egost.

Kui me aga seame austuse suhetes esikohale, lubame me teistel inimestel olla just sellised nagu nad on - me aktsepteerime neid just sellistena nagu nad on. Me ei anna neile "oma ausaid" hinnanguid, me ei avalda neile " oma ausaid" arvamusi ning me ei keelita neid elama nende elu sama "ausalt", nagu me seda ise teeme. See ei oleks võimalik, sest meie ausus võib olla hoopis midagi muud kui nende ausus.

Me saame vaid austada ning respekteerida meie jaoks kalleid inimesi. Olgu tegemist siis parima sõbra, abikaasa või armukesega - ma luban sul olla just selline, nagu sa oled. Kui sul on vead (minu ausast arvamusest lähtuvalt), siis luban ma sulle neid vigasid. Kui sa teed oma vigadest lähtuvalt otsuseid, mis teevad mulle haiget, siis luban ma sul ikkagi olla see, kes sa oled, sest sa teed neid vigasid ju oma "aususest" lähtuvalt. Kõik inimesed teevad kõiki oma tegusid oma parima äranägemise järgi - lihtsalt sel hetkel tundub neile nende tegu igati õige ja õigustatud. Nende aususest lähtuvalt. Isegi kui see on risti vastuolus meie aususega .

Austuse väljakutsed
Loomulikult on austust kõige raskem rakendada enda jaoks kõige lähedasemate inimestega - eriti oma "kaasadega" ja kindlasti ka lastega.

Meil on kõikidel ju suhetest ja maailmast oma nägemus, ning raske on lubada teise inimese nägemusi sellesse mudelisse. Lihtsam on püüda pidevalt teist inimest muuta ning temaga ausaks jääda - teisitiöelduna erinevate vahendite kaudu välja näidata, et me ei lepi tema maailmanägemusega, ja õige viis elada on ainult nii, nagu meie tõde ette näeb.

Kuid austust rakendades ei kuuluta me enda tõde talle, vaid aktsepteerime tema tõde sellisena nagu see on. Jah, kindlasti kerkib nüüd üles küsimus, et aga mis siis, kui mees on tõbras, ta ei armasta mind ning on kuri ja vägivaldne?

Küsimus on põhjendatud. Aga kas me usume, et me saame teisi inimesi muuta talle oma tõde  kuulutades? Vaevalt.

Lähisuhtes saame me rahu kogeda ainult kahel viisil - a) jäädes kokku ning aktsepteerides teda sellisena nagu ta on (sellisel juhul ei ole trotsi ja viha, sest me aktsepteerime teda tegelikult ka, mitte ei suru oma tundeid maha), või b) meie teed lähevad lahku. Rohkem võimalusi ei ole. Jah, on, aga teised teed viivad kannatuseni. Kuid kas elu on kannatust väärt?

Teine aspekt lähisuhetes on lapsed. Sageli püüame me enda vigasid ja tegematajätmisi välja elada oma laste peal - olles nendega taas ausad, ja öeldes nendele, mis on maailmas õige ja vale. Aga kuhu jääb jällegi austus lapse kui isiksuse vastu? Mis on tema tegelik kutsumus? Miks on tema siia sündinud? Need küsimused kipuvad ausust esikohale seades teisejärguliseks jääma. Et nendele küsimustele piisavat tähelepanu pöörata, saame me ka oma last aktsepteerida just sellisena nagu ta on.

Austuse kasv = Ego kahanemine
Teiste inimeste austamine on alati seotud meie enda ego vähenemisega. Me ei saa toita oma ego, kui me oleme otsustanud aktsepteerida teisi inimesi nii nagu nad on. Toon ühe äärmiselt äärmusliku näite.

Kui meie naine või mees petab meid, siis järelikult on tal selleks sisemine vajadus. Kui me lähtume oma egost, siis me karjume ta peale, ja jätame ta maha, sest ta on tõbras.

Kui me lähtume aga austusest, siis me mõistame, et tal on järelikult mingid vajadused / impulsid kodus rahuldatama (seks, lähedus, austus vms), ning me võime temaga rääkida sel teemal ja küsida, miks ta seda teeb. Mitte selleks, et tema peale karjuda, vaid et teda mõista. Kasvõi näiteks mõista seda, miks ta ei olnud meiega aus - miks ta ei tulnud ütlema, et tal on midagi puudu, vaid läks seda otsima meie seljataga. Siin tuleb väga tugevasti mängu suhete teine aspekt - ausus. Ja kui jutuajamise käigus selgub, et ta ei armasta meid enam, ja pole ka ühtegi muud aspekti, mille kaudu suhet elus hoida, siis on tõesti võib-olla mõistlik lahku minna.

Seega, kui naine/mees petab, siis järelikult on tal midagi, mida me ei suuda talle pakkuda. Vastasel juhul ta ju ei petaks! Kuid pane tähele, et "meie ei suuda talle midagi pakkuda". Siin on fookuse asetamise küsimus - kas me lähtume endast (egost), ja oleme kurjad, et ta nii teeb, või me lähtume temast (tegelikult tema egost), ning püüame mõista teda.

Nüüd on küsimus, kas me saame selles olukorras süüdistada teda? Või ennast? Või üldse kedagi? Kui tema lemmiktoit oli näiteks 10 aastat tagasi friikartulid, aga nüüd on ta muutunud nii palju, et tema lemmiktoit on riisipuder - kas me siis oleme tema peale vihased? Ei, me lubame tal olla see, kes ta on. Aga kui ta 10 aastat tagasi pidas meid maailma kõige paremaks ja ilusamaks abikaasaks, kuid nüüd ta seda enam ei arva, siis me nimetame teda tõpraks. Miks? Sest suhtesse on sisenenud meie ego. Temal on kõik okei - see on meie ego, mis haiget saab. Ja siit kerkib üles miljoni dollari küsimus: "Kui meie naine/mees petab meid, kas sellisel juhul on egoist tema, et ta ei arvesta meie tunnetega ning ta lähtub ainult enda vajadustest, või meie, sest me ei luba tal olla see, kes ta on?". Ära kiirusta vastamisega, sest sa kasutad hetkel oma subjektiivset tõde ...

_______________________________________

Kuidas anda oma elule sügavam tähendus?
Nüüd Tartus "Sisemine kirg"

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
20. mai 15:05 ANGELA kirjutas:
Tere.Ma pole südamest tükk aega naernud,aga seda artiklit lugedes küll.Tundsin mitmes kohas iseenda hirmud ja mõtted ära.Olen ise olnud nii petja ,kui petetav :).Ilmselt ma ikka soovisin ,et teine vastaks mingile ettekujutusele minu peas või mõttes ja kui päris elus see nii ei ole ,siis on ikka täitsa jama majas.Ja kuidas sa lähed lahku,issand mis teised arvavad ja suguvõsas pole ju lahutatud jne.Ühesõnaga hirmud kuubis. Mina vastaks varjandi number kaks.:):)
20. mai 15:45 Avatar kirjutas:
Ma ei julgeks iial sellist artiklit kirjutada, kohe oleks ju keegi kukil... et mis, milleks, kas, kus............
20. mai 16:17 Kaido Pajumaa kirjutas:
Avatar!

Sa (sinu mentaalsus) ju "mõtled" asju välja praegu :)) Ära usu kõiki oma mõtteid! ;)

Kaido
20. mai 16:51 Tuulesosin kirjutas:
Aga kui kumbki ei ole egoist.
Ja ei ole suhe "väljapoole tavasobivust" selleks, et kompenseerida mingit puudujääki (siin artiklis nimetatud -lähedus, seks )..vaid, et anda..
..anda aimu kõigest sellest, mida tavaliselt inimesed endale ettegi kujutada ei malda..anda aimu võimalikkuse piiramatusest..enese elava näitena..
20. mai 19:54 Avatar kirjutas:
Kaido

muidugi ei mõtle! kui on olnud kogemus, et kus-kes-milleks, siis ei mõtle välja. ok, m õ t l e n selle korra jaoks, aga eelmise korra kogemus annab alust eeldada, et seekord on samamoodi. mõni asi me elus ei muutu, ükskõik, kuidas teoretiseerides ka peaks muutumises olema kõik ja kogu aeg.
btw, su naine ei käi su artikleid lugemas või? sageli, ma julgen arvata, et väga sageli kirjutatakse asjadest, mis kripeldavad v tekitavad mingi resonantsi. mul tekiks su kaasana küsimusi?
20. mai 20:52 Kaido Pajumaa kirjutas:
Jah, mu naine loeb blogi regulaarselt. Aga ma kirjutan ainult sellest, millesse ma usun.

Seega, kui ma kirjutan mõistmisest, siis praktiseerin seda ka ise - ja aitan seda ka temal teha. Antud juhul mõistmisest sellel tasandil, et ma kirjutan seda, mis minust mingite impulsside mõjul tuleb, ning tal pole mõtet liialt oma subjektiivset mentaalsust "käima tõmmata" ja hakata artikli baasil asju välja mõtlema. See on ju kõigest artikkel ... asju aga mõtleva välja inimesed ;)

Aga nii huvi mõttes igal juhul annan sulle siin teada, kuidas see lahenes, kui meil peaks tõesti sel teemal arutelu tekkima
20. mai 22:24 Avatar kirjutas:
see teine artikkel, kümnest vm küsimusest, kas neid sinna kirjutades ka ise vastad? v veelgi enam - kas su kaasa küsib su vastuseid. sest kui sa need sinna ritta panid, ju sa ka ise vastuseid tead.
20. mai 22:34 MM kirjutas:
Aga mulle meeldib siin artiklis hoopis see teema, et see, mis on tõde minu jaoks, ei pruugi olla see kellegi teise jaoks ja vastupidi. Need teemad siis, et miks sa nii teed, see on vale, õige on nii. Eriti kui sõbrad/ tuttavad/ sugulase kipuvad õpetama kuidas õige on elada, kuidas mingis situatsioonis käituda ja kuidas mitte. Igaüks ju ikka ise tunneb, millal ta on mingiks asjaks valmis, mis on parasjagu talle või ta perele õige, peab tegema ehk läbi omad õppetunnid jne jne, isegi kui need ehk tõesti pole õiged, on need antud hetkel konkreetse inimese jaoks õiged sammud. Tõesti kõik on ikka suhteline, mis on õige sinu jaoks, ei pruugi olla õige minu jaoks.
20. mai 23:01 Kaido Pajumaa kirjutas:
Avatar!

Ma kinnitan sulle veelkord, et ma usun kõigesse, millest ma kirjutan - seega ka nendesse kümnesse küsimusse.

Tänases artiklis on toodud lihtsalt üks ekstreemne näide, et selle sisu piltlikustada. Ma oleks võinud selle tuua ükskõik mis teisest valdkonnast - aga nagu näha, tegin ma õige valiku, sest tekitab inimestes küsimusi.

Seega sul ei ole mõtet oma energiat kulutada sellele, kuidas minu suhted on minu naisega. Ja veel vähem on sul mõtet oma energiat kulutada selle peale, et mis oleks siis, kui sa oleksid mu "kaasa". Sa ei ole ju - seega sa mõtled selle välja. Kuid milleks mingeid asju välja mõelda, ja sellega endale muret valmistada?

See, millest sa räägid hetkel, ei ole artikli point, nagu sa kindlasti ka märkad, kui sa selle uuesti läbi loed. Artikli sisu on austus teiste inimeste vastu sügavamal tasandil kui me tavaliselt oleme harjunud, mitte see, kas keegi petab oma abikaasat või mitte. See oli lihtsalt üks ekstreemne näide, et "raputada" meie tavapärast mõtlemismudelit. Ka mulle oli see põnev näide. Kuid kui ta mulle pähe tuli, siis järelikult oli seda praegu vaja.

Loodan siiralt, et saad nüüd edasi minna ilma mu naise üle enam muretsemata ;) Ta loeb niikuinii seda artiklit, ära selle pärast ka muretse ...
20. mai 23:10 Britt kirjutas:
Väga tore artikkel....,aga kahjuks on elus nii,et suhteliselt stabiilses ja tasakaalukas eluperioodis on küll võimalik nii küpselt mõelda ja käituda, aga kui keegi või miski ikka sügavalt puudutab või Haiget teeb, löövad emotsioonid üle pea kokku ja selle ilusa jutu võib roosaks värvida ja varna riputada...,aga hea artikkel sellegi poolest :-)))
20. mai 23:22 mirjam kirjutas:
Mulle meeldis ka see artikkel väga. Teema kui selline igipõline ja sellest tingitud küsimused öhus igavesed:) Aga minu jaoks oli see artikkel just selles mõttes väga hea, et said hakkama peamisega - kirjutasid nii, et see ei jätnud lugejaid ükskõikseks.Kirjutada nii, et läheks korda,puudutaks ja paneks kaasa mõtlema, jah, sellega paljud hakkama ei saa.
21. mai 00:53 Signe kirjutas:
Väga õigel ajal tuli see artikkel. Tahtsingi just pärast eelmist artiklit küsida, et kuidas on lood ego, austuse ja petmisega... Meeldetuletus ja enda käitumise/ suhtumise adumine tuli tagasi tõhusalt.
Aitäh!
21. mai 01:25 Alice kirjutas:
Ego väheneb juhul, kui on ARMASTUS. Siis suudad välja kannatada ka teise neg. küljed. Aga et armastus tekiks, selleks peab ju see teine inimene olema ikkagi midagi head teinud sulle, öelnud hea sõna sinu kohta vms. Kui teine inimene käitub Sinu suhtes mitteaustavalt, ei teki armastust ja siis ego suureneb, muutud selle inimese suhtes egoistlikuks, ei taha temaga arvestada. Aga kui on olnud armastus, kuid teine inimene on armastuse oma käitumisega aja jooksul ära nullinud? Mida siis teha?
21. mai 07:51 Kaido Pajumaa kirjutas:
Alice!

Aitäh sulle tagasiside eest! Sinu väide "Siis suudad välja kannatada ka teise neg. küljed" on ju kannatamine. Kuid elu ei tohiks olla kannatamine.

Kannatus tekib ainult mitte mõistmisest - me ei saa aru, miks keegi meiega nii käitub, ja me surume endas alla tema tegevusest tingitud emotsioonid meie sees.

Kui aga toimub mõistmine - austus tema vastu kõrgemal tasandil -, siis ei saa kannatust ja allasurumist tekkida, sest ei teki midagi, mida alla suruda - me mõistame, miks inimene nii käitub, ja see ei tekita meis küsimusi.

Kui keegi on armastuse ära nullinud, siis tekib jälle küsimus, mis on tema motiivid ning kas me mõistame tema motiive. Alati on mingid motiivid, sest inimesed käituvad omast arust alati õigesti - keegi ei tee midagi teadlikult valesti. Kõrvaltvaatajal on lihtsalt sageli seda raske mõista, sest igal ühel on ju tema subjektiivne "tõde" ning maailm
21. mai 09:14 Alice kirjutas:
Kaido, aitäh vastuse eest. Mõtlesin päris pikalt Sinu vastust lugedes asja üle ja mingil määral ma vist jõudsin tõele lähemale.
See on õige, et igaühel on oma subjektiivne "tõde" ning maailm. Peab vist ennast tema omadega sobitama? Aga kui mõne inimese "tõde" ning maailm ikka kohe nii väga vastumeelne on (tema tõekspidamised näiteks), et hakkab häirima, siis tuleks sellest inimesest eemale hoida? Või ikkagi proovida sobituda? Aga kui tegemist on näiteks töökaaslasega, õigemini otsese ülemusega, kuidas siis?
Ikkagi alustada iseendast? Aga kui see energiat röövib ja kannatust tekitab? Loobuda tööst tööpuuduse ajal?
21. mai 09:33 Avatar kirjutas:
Kaido

ma polegi seadnud kahtluse alla, et sa ise ei usu, millesse kirjutad, kindlasti usud. jutud tulevad ju sinu seest ja tühja koha pealt midagi (head) ei areta.

ehk on see hoopis imetlus, et oled suutnud oma teist poolt nii palju "dresseerida", et ta ei hakka küsimusi esitama ja midagi artiklist tulenevalt "käima tõmbama" või ongi teil algusest peale väga kenasti ja konkreetselt paika pandud, et seda, millest kirjutad, ei saa tõlgendada üks ühele.

minu vastukaja tekkis ikka minu enese suhte pinnalt. isegi kui ma mõtleks v kahtleks (kes meist aeg-ajalt seda ei tee), siis ma kirjutada sellest kuskil avalikult ei saa. kuna minu kaasa ei ole "koolitatud" ja lähtuks sajaprotsendiliselt ja ainult sellest, et ju ma enda elust kirjutan ja mitte ei teoretiseeri, siis meil tõmbaks asi käima ikka kohutavatel tuuridel.

on meie vaheline hingamisruum olematu või siis on lihtsalt šokeeriv tal lugeda minu mõttest, mis ei haaku tema pildiga minust (just pildiga, sest kui üks pool on muutunud ja teine mitte, kannab see muutumatu pool kaasas endaga pilti.. ja pildist erinemine teeb igal sammul haiget. samas, ei ole pildist erinemine veel nii valus, et kumbki pool midagi ette võtaks)

jah, ma olen nõus, et austus teise inimese vastu on tingimusteta eeldus, et suhe toimiks. iseasi, mida me austuse all mõtleme või kui ka mõtleme õiget asja, siis oleks täpsem küsida, mida me austuse all praktiseerime. või kas me igapäeva elus üldse mõtleme sellele, et kas ma austan enda partnerit. aastatega harjutakse teineteisega ja võetakse väga paljut (kui mitte kõike) endastmõistetavalt - nt tema häid omadusi, nt tema (ikka veel) ilusat välimust - ja tinglikult saab õelda, et suhe toimib harjumusest. me nimetame seda kokkuleppeliselt armastuseks. ja austuse termin tõusetub kriisis.


Loodan siiralt, et saad nüüd edasi minna ilma mu naise üle enam muretsemata ;) Ta loeb niikuinii seda artiklit, ära selle pärast ka muretse ...
21. mai 12:48 Ingrid kirjutas:
Avatar,
mul on tunne, et Su abikaasal on suur hirm Sinu kaotuse üle (kui tekitatakse intriige eimillestki). Sel juhul austust ei saagi tunda, sest tugev hirmu emotsioon võimutseb.

Mina tunnen austust vabaduse tundena. Minul lastakse olla see, kes ma olen (koos minu vajadustega) ja ka mina lasen teisel olla tema ise (koos tema vajadustega). Me aksepteerime teineteise soove, oleme harmoonias.
Kui on millestki puudus (näiteks kallistustest), siis me ei torma seda mujalt otsima vaid räägime oma vajadusest ja teine pakubki seda rohkem. Kui ei ole näiteks hetkel aega teise jaoks, siis arvestame olukorraga ja laseme kiiretel asjadel laheneda.

Soovitan teil rääkida omavahel positiivsetest tunnetest, armastusest, hoolivusest...
Kui Su partner näib pahur olevat, siis ta vajab midagi. Vajadus tuleb armastuses rahuldada. Leppige kokku, et räägite kohe, kui miski häirib või on puudu. Enda sisse ei maksa okast jätta, see ei tule sealt ise välja. Aktsepteerige teineteise vajadusi!
Tunnustage teineteist!
Olge tänulikud!
21. mai 12:49 inx kirjutas:
Olen ka korduvalt sama asja mõelnud, mis Alice, et kui mingid asjad (inimesed) häirivad, kas siis peaks muutma enda suhtumist neisse ja leppima olukorraga või pigem võtta julgus kokku ja lahkuma sellelt töölt? Tihti kipume oma hädades teisi süüdistama, ja kes ütleb, et kusagil mujal parem on, aga mida siis ikkagi teha? "Põgeneda töölt" ja vaadata, mis väljakutseid elu pakub?
21. mai 13:12 Ingrid kirjutas:
Inx!
Proovi esialgu maha rahuneda ja oma suhtumist muuta, sest ülemust ju muuta ei saa. Võta teda sellisena, nagu ta on ja siis muide enam ei häirigi temas miski. Püüa teda mõista, miks ta nõnda käitub. Tule enda mätta otsast maha ja mine seisa tema kõrvale!
Lihtsam on muidugi põgeneda ja kiruda et on alles värdjas. Aga see võib ju igas töökohas korduda, kui Sinu mättavaade erineb teise omast.
21. mai 14:38 K kirjutas:
Tekkis selline mõte, et elus on ka palju selliseid juhuseid, kui petetakse, aga pärast arvatakse, et oma abikaasa on ikkagi parem ja alles peale juhusuhet hakatakse kaasat väärtustama. Tekkinud on ju võrdlusmoment. Kui võrdlust pole, siis võib kogu aeg mõelda, et mul pole piisavalt hea kaasa. Sellest tulenevalt võib ka kodune elu üsna väljakannatamatu olla. Päris paljud on koos elama asunud väga noorelt ja pole eelnevalt olnud erinevates suhetes teistega.
Vahest aitab korraks salaja petmine päästa kooselu, loomulikult tingmusel, et asi avalikuks ei tule või kui tuleb, kas teine pool suudab andestada. Unustada pole nagunii võimalik, aga andestamine on oluline...
Austus ju sellisel juhul jääb alles. Küll aga ausus mitte...
21. mai 21:01 Loviis kirjutas:
Aitäh, Kaido, selle kirjatüki eest!
Olen mõelnud, et selle petmise olukorra tekkimise taga on siiski hirmud ja oletused. Liiga sageli on nii, et me ei julge oma vajadustest rääkida, oletades, et mida kõike koledat võib juhtuda. Enese vajadusi me samuti eirata ei saa, sest kõik see koguneb ja koguneb, ning lõpuks paiskib välja millegi inetuna või ei pea füüsis koormusele vastu.
Andes aga kaaslasele teada oma vajadustest ja mõistes, et kaaslane neid vajadusi aktsepteerida ei suuda või ei taha ja alles seejärel otsime seda, mis tarvis mujalt, siis ei ole tegemist ju petmisega. Aus kaup - nagu öeldakse - kõigepealt palun sinult ja kui ei saa, alles siis otsin mujalt.
Petmine on siiski vaid siis, kui jätan kaaslase infost ilma, OLETADES tema reaktsiooni, samas kui kaaslasel võivad olla samasugused täitmata vajadused ja hirmud rääkimise ees.
Enese jaoks sain siit siiski sellise info, et tee selgeks, mida sa tegelikult TAHAD ja VAJAD ning räägi sellest kaaslasele austusega ning kuula ka kaaslast austusega.
Petmisega on paraku nii, et tegelikult kaaslane tajub, et midagi on viltu, kuid asjale nimetust anda ei oska, see omakorda kruvib pingeid, mis pikalt vaka all ei püsi.
14. juuni 12:30 Kadri kirjutas:
Ilmselgelt väga hea artikkel!!!;)
19. juuni 17:49 Annely kirjutas:
Parem julm tõde kui laus vale.
16. juuli 10:26 Mari kirjutas:
Artikkel on just selline,mille ma ise kirjutaksin,sest minu arusaam on 100% sama.Wägew!
08. november 20:04 ükskõikne kirjutas:
Proovisin ka rääkida oma elukaaslasele sellest, millest mul puudus on.Miks ma tunnen end vahel üksi.et ootan seda, et ta vahel kutsuks mind tantsima. (Sest talle meeldib tantsida, aga millegipärast ilma minuta ja teiste daamidega) Aga ta ei mõistnud mind ja sai hoopis vihaseks. Nagu mina süüdistaks teda selles,et ta ei täida minu ootusi.
26. veebruar 15:51 Bastion kirjutas:
Solvumine on põhimõtteliselt reaktsioon mis on tingitud ootuste purunemisest. Solvutakse, kui teine inimene ei käitu nii nagu sa oma vaimusilmas oled eelduse loonud. Sa eeldad inimesest midagi ning siis pead pettuma. Seega solvumine on ALATI ühepoolne ning solvutakse ka siis, kui solvangut ei ole olemas.
08. märts 00:22 Sandra kirjutas:
Mulle nii meeldis. olen samuti arvamusel, et kui inimesel on midagi puudu, otsib ta seda mujalt. Aitabki suhtlemine ja oma vajadustest rääkimine.rnArtikkli algusesse tagasi jõudes, inimestele ikka meeldib rääkida endast, kui kuulata teist. Siin ongi kuldne kesktee, lase vestluskaaslasel rääkida ja sa oledki parim vestluskaaslane:)
29. aprill 20:39 tibu kirjutas:
see on nii kurb ja alati kasulik info teistele sooviks ka enda lugu kirjutada ja avaldada kuidas ma saan seda teha
24. november 19:24 E kirjutas:
Aga mida teha siis, kui ise oled kaaslase vastu aus ja räägid oma rahuldamata vajadustest, aga tema ikkagi ei rahulda neid vajadusi? Kas see siis tähendab seda, et teine pool sind ei austa?
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):