Meelerahu »

Loomine, looming, loodus, loomad - kas lihtsalt kokkusattumus?
[28. detsember 2012 | Kirjutas: Kaido | 5888 korda loetud | kokku kommentaare: 8]

Keegi kunagi on öelnud, et Eestimaa on üks eriline paik. Seda juba seetõttu, et seda paika kutsutakse Maarjamaaks. Samuti olen kuulnud inimesi rääkimas, et Eesti on justkui pelgupaik karmi maailma perifeerias - eemal tsunamidest, maavärinadest, suurtest sõdadest ja ülerahvastatusest. Meil on ju jätkuvalt 45 000 ruutkilomeetrise pindala kohta ainult 1,3 miljonit elanikku, kui näiteks Hollandis on 41 000 ruutkilomeetrise pindala kohta 17 miljonit elanikku. Kas Eesti on tõesti eriline paik?

Ei oska hinnata, kas me oleme erilised väljavalitud, kes elavad erilises paigas, kuid kui vaadata meie keelt, võib leida siit huvitavaid noppeid (püüdmata mingilgi viisil akadeemilist semantikat arendada). Ükspäev jäin näiteks mõtisklema sõna "loomine" üle. Mõeldes natukene kaugemale igapäevasest elukäsitlusest, ja uskudes, et kogu meie Universumi taga on teatud tüüpi loomisprotsess, märkame, kuidas sõnatüvi "loo(ming)" on mitmetel olulistel sõnadel sama.

Looming
Loomingulisteks inimesteks peetakse neid, kes oskavad mõelda väljapoole igapäevapiire ning luua, arendada ja ellu viia ideid ning projekte, mis paljude teiste jaoks jääb justkui kättesaamatuks. Kas võib olla, et loomingulised inimesed kasutavad selleks seda sama loovat jõudu, mida kasutati meie Universumi loomiseks?

Loodus
Sõna "loodus" tuleneb otseselt sõnast "loodu" ehk miski, mis on loodud. Kelle või mille poolt loodud, ei olegi antud juhul oluline, kuid põnev on mõtiskleda, et loodus on semantiliselt loomisprotsessi esimene väljendus.

Loomad
Kui loodus sai loodud, jõuti loomadeni, mille sõnatüvi lähtub samuti sõnast loomine või looming. Wikipedia andmetel eksisteerib Maal 1,3 miljonit loomaliiki, samal ajal kui Maarjamaal elab 1,3 miljonit inimest. Järjekordne põnev kokkusattmus.

Inimesed
Teatud kontekstis räägitakse inimesest kui oma saatusesepast, oma elu loojast. Mõned väidavad, et kõikides inimestes on tükike Loojat, ja inimesed tulevad oma elukogemust saama, sest Looja soovib inimese kehastuses kogeda duaalsust, ja sellega kaasnevat headust ning kurjust.

Kus asub tõde, ei tea keegi (ehk siis ainult Looja ise), kuid võib kindlalt väita, et inimesed ei erine palju loomadest - loomisprotsessi teisest väljendusest. Meil on jätkuvalt reptiilaju, mis meid kõige fundamentaalsemal tasandil elus hoiab, meil on olemas instinktid, mis meid isikliku heaolu ja paljunemise nimel tegutsema paneb, ja meile meeldib elada karjakesi (kuigi sageli tunneme end väga eraldatu ning üksikuna). Seega, ehk oleme me loomisprotsessi kolmas väljendus?

Paljude riikide põlisrahvad püüavad meile aeg-ajalt meelde tuletada, kuidas me oleme oma tegelikku päritolu unustamas ja kutsuvad meid tagasi kontakti otsima loodusega - looduga, kust me tuleme ja kuhu me kuulume. Ülimaterialistlikus läänemaailmas ei ole lihtne sidet loodusega hoida, kuid usun, et iga inimene, kes aeg-ajalt metsa või mere äärde satub, tunneb ühtsust, rõõmu ja elujõudu, mida need esimese etapi loomingulised protsessid meile pakuvad. Seega tekib küsimus, kas loomine, looming, loodus ja loomad kõlavad nii sarnaselt lihtsalt kokkusattumusest või läbib neid kõiki "hõbedane niit", mis püüab meile meelde tuletada, kes me oleme ja kust me tuleme, ning missuguseid väärtusi me tegelikult kandma peaksime?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
28. detsember 15:47 Anu kirjutas:
Põlisrahvad on jäänud või vajunud unustuse hõlma enamustele, kuna oleme ise võõrdunud iidsest, algsest. Põlisrahvad tunduvad salapärased ja müstlised. Nad nagu teaks midagi, midagi tõeliselt väelist, tohutut, jõulist ja need teadmised hirmutavad meid, need sügavad teadmised esitavad meie teadvusele väljakutse. Miks me enam ei mäleta? Ei mäleta seda osa endast, mis on nii loomulik, meie TÕELINE OSA enda OLEMUSEST.
Ka loomulik on sama tüve osa, mida Kaido välja tõi.
Loomulik loomine, inimene, kui Jumala kaas-looja.
Loom kui tüve osa, võib tuletada loomuseks, iseloomuks.
Loomadel on küll hing aga neil puudub Kõrgem teadvus. Inimene ei ole looma sarnane, kuid inimene oma loomise võimet kasutades võib muutuda looma sarnaseks, kui ta tahab. Loomastuda, kui ta teissugust eneseväljendust ei leia, kuidas selles raskes inimkoosluses toime tulla.
Eks neidki ole, meie tsiviliseeritud ühiskonnas, ehk seda teebki liigne tsiviliseeritus, kus kõik on surutud ühte uskumussüsteemi aga loodust ei saa ometi suruda ega peatada lõpmatuseni. Kuidas keelata puule kasvamist, paned hoonesse kasvama, ta võib ju väänduda seal mõne perioodi aga lõpuks purustab kõik, et loomulikult edasi kasvada. Võimalusi on veel, arendatud intelligentsust ja saavutad kõiges uskumustes ülima rafineerituse. Hoiak, olen kõigist targem, ka loodusest, isegi Jumalast. Kividki vist oli ürgajal elavamad, kui mõned inimolendid nüüd, kes on nii tsivilisatsioonis läbi paneeritud, et sinna ei pääse ükski loomulik looduse osa juurde. See ei ole arvustamine, kõigil on õigus oma elule ja sellele kuidas ta tahab elada. See on lihtsalt minu enese isiklik tähelepanek.
Ehk see tõttu kardame loomulikku, kuna seda ei saa kontrolli all hoida, mida meie inimteadvuse loodu väga tahab, kõike ja kõikki kontrolli all hoida.
Me ei pea alati metsa minema, et tunda ennast looduse osana, linna oludes pole ka alati inimestele võimalik. Kuid see rahu mida metsas kogeme, säilitades rahutunnet endas ja jagada seda linnaelu tegemistes, oleks juba samm, et meelde tuletada oma jumalikku olemust.
Hea teema, kõigile headust ja avatust südamesse!
28. detsember 17:23 kaljo kirjutas:
Sügav kummardus inimestele,kes suutsid tabada kõikide nähtuste varjatuimaid avaldusi ja kes suutsid neid ka sõnadesse paigutada....
Kas pole see mitte vaimustav,kui meie esivanemad võrdlesid inimest sõnajalaga,kes otsib lootusega selle õit leida,teades samal ajal,et seda pole kunagi võimalik "puudutada"......

Ärksat "hõbedaste niitide" leidmist ka tuleval aastal!
28. detsember 18:46 Egon kirjutas:
Neil sõnadel ei ole iseenesest mittemingit tähendust, see on seesama vormitu tants, mis siin alati ennast väljendanud on ;)
28. detsember 19:45 b kirjutas:
Loo Spordihoone , Saha-Loo Ujula , Loo Rahvaspordiklubi, Loo Autokeskus, Loo Kultuurikeskus jne ....
28. detsember 20:52 Anu kirjutas:
Sõnadel polegi tihti sügavat tähendus ja palju tähtsaid asju polegi võimalik sõnades edasi anda. Paljud tähtsad mõtted avalduvad ridade vahel.
Sa võid avaldada armastust sõnades ja sa ei avalda mingit muljet. Rõhk ongi, kuidas sa midagi teed. Sa võid kõikke teha hingetult, tuimalt, ükskõikselt, suhtuda üleolevalt kõigisse. See ongi sinu õigus.
Kaido lugu on soovituslik kõigile, kes võtavad ennast süvenenult tsivilisatsiooni osana. Kõigile, kes arvavad, et tsivilisatsioon on nende põhiolemus ja muutumatu osa.
Et nad on puuri pandud tsivilistasiooni poolt kõigile vaatamiseks ja imetlemiseks.
Märkus. Viimastes lausetes on point ridade vahel.

Jätkuvalt kõigile parimat!
30. detsember 20:50 Egon kirjutas:
Ei või mina teada, millest siin kirjutatakse - nii lihtne see ongi ;)
01. jaanuar 14:34 juuli kirjutas:
Igale o m a parimat uut aastat! Aga sõnadest nii palju, et neil polegi tähendust, nad ju ikka kokkulepitud sümbolid. Maarjamaa tuli meile koos ristirüütlitega, nö nende ordu kaitseinglina ning paavst andis sellele nimele kaasa oma kinnituse ja õnnistuse; kes on pagan ja looduseusku, peab ilmselt lugu ehedast ketistamata suhtumisest olevasse ilma vahetalitajateta. Aga valik on vaba.
02. jaanuar 13:52 Miia kirjutas:
Tere Kaido!
Mul on väga hea meel, et oled jõudnud Koju tagasi läbi eneseotsingute kaugetesse maadesse. Olen ise ka praegu veel võõrsil, kuid südames kannan oma maad,mis on kõige lähedasem minu loomusele.
kuulasin seda ilusat laulu:

http://www.youtube.com/watch?v=Px56tm7381k

Eelmisele kirjutajale:sõnad on kokkulepitud sümbolid, kuid igas keeles on neil just oma eriline kõla, oma tunnetus...
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):