Meelerahu »

Kus rahu asub?
[22. mai 2011 | Kirjutas: Kaido | 13625 korda loetud | kokku kommentaare: 3]

Me oleme tavalised inimesed oma tavaliste murede ja unistustega. Mõned on meist õnnelikud, mõned vähem. Mõned näitlevad õnne, mõned igatsevad seda. Mõned usuvad armastusse, mõned on selles pettunud. Mõned loodavad rahu leida asjades, mõned vihkavad asju. Ja mitte ainult.

See kõik on pinnavirvendus. Me lihtsalt ei tea seda. Me oleme niivõrd segaduses, ja sellest segadusest me välja tulla ei oska. Kuidas me saaksimegi? Me oleme ju tavalised inimesed.

Mõnikord oleme vihased. Me tunneme endas viha. Mõnikord võib see olla nii suur, et me tahaksime iseenda eest põgeneda. Aga põgeneda kuhu? See on meie viha, mida me ei saa maha jätta. Me võime uskuda, et reis Egiptusesse vabastab meid sellest, kasvõi ajutiselt, kuid võib juhtuda, et juba teisel päeval oleme samas seisundis nagu kodus. Siis on ainukene võimalus midagi intensiivset ette võtta, et kõiki neid koduseid muresid unustada. Võib olla teine sats snorgeldamist ...või hoopis kuumad rütmid kohalikus ööklubis.

Jah, see võib aidata. Aga ainult korraks. Valu on meis alles ja tuleb tagasi. Me ei vabane sellest niimoodi.

Mõnikord oleme pettunud. Pettunud iseendas, oma lähedastes ja kogu maailmas. Meile tundub, et me oleme vales kohas. Meile tundub, et me elame vale elu. Kellegi teise elu. Mitte meie enda oma. "Kõik teised tunduvad ümberringi olevat õnnelikud, ja ainult mul on mured", võib mõistus meile vahepeal öelda. Sa vaatad ringi ja avastad, et nii ongi. Teised kõik naeratavad ja tunnevad elust rõõmu. Aga miks see ei õnnestu siis sul?

Muidugi õnnestub. Ka sina ju naerad mõnikord. Võib-olla isegi päris tihti. Siis vaatavad teised sind ja tunnevad huvi, kuidas sa nii õnnelik saad olla?

Mõnikord tunneme rõõmu. Pisiasjadest. Mõnikord ka suurtest saavutustest. Õnn ja rõõm on aga nagu narkootikumid. Kõik inimesed tahavad rõõmu tunda, aga et seda kogeda, peame kogu aeg uusi asju välja mõtlema, millest rõõmu tunda. Alati ei pruugi see lihtne olla. Asju pole nii palju. Või pole võimalusi nii palju. Maailm on täis nähtuseid, millest rõõmu tunda, aga me ei pruugi nendeni alati küündida. Ja siis me hakkamegi nende poole püüdlema. "Seal, nende asjade taga on rõõm ja rahulolu", ütleb mõistus meile taas ja paneb meid oravarattasse, et nende asjadeni jõuda.

Kas on siis? Ma ei tea. Ma pole küll nende asjade kaudu meelerahu leidnud. Jah, olen kogenud lühiajalist rõõmu ning naudingut, aga paraku hääbuvad need tunded kiiresti. Kuhu need kaovad? Kes teab! Aga kui me tahame seda tunnet tagasi saada, peame midagi uut või vähemalt sama head välja nuputama. Siis saame korraks jälle sellest kõigest leevendust.

Kus rahu siis asub? See asub siinsamas. Hetkel siin, mere ääres. Meie enda peas. Sügaval meie sees. Me leiame rahu ainult ühest kohast - julgusest loobuda. See ei ole lihtne. On tunne, nagu maailm variseks kokku. Jah, see tundub kohutav. Aga õnneks ei varisenud. Maailm on olemas ka siis, kui me ei sekku. Ja on olemas ka siis, kui tuleme tagasi ja tegutseme jälle.

Üleval oleva foto autor: Toomas Altnurme

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
22. mai 11:05 Ingrid kirjutas:
Mulle meeldivad Toomas Altnurme tööd...
(kunstnik, skulptor, arvutigraafik)..

Tore, et Sisekosmos kasutab Eesti oma kunstnike töid ja autor on teada...

Ajaleht võiks olla kas Sisekosmose või Valgusesaare oma ... Mõlemad kirjutavad hästi...

Ja tekst on hea....läheb igapäevasesse teemasse ...
Sisu on orjenteeritud heale ja see meeldib mulle...


Mul on tekkinud üks ütlus.......

Ja ka see ei ole maailmalõpp... maailm ei lõpegi kunagi ära, maailm on ümmargune ...

Vahest ma isegi loobun, et vahet pole ka see läheb mööda, nagu kõik muugi on mööda läinud.....
Varsti ma ei mäletagi seda enam...
Mõtetu üritada ja ponnistada...
Ainult kogemused ja väärtused jäävad....
Ja kas needki lõpp-kokkuvõttes loevad...
22. mai 11:49 Jeanette kirjutas:
Julgusest loobuda -
väga lai mõte. Kõige rohkem võime "saada" - loobudes indentideedist.See hirm on võrreldav väikese veetilga hirmuga,kes kardab minna ookeani.Ja kui ta sinna jõuab, ta polegi enam veetilk,ega ka ookean!
"ta" on nüüd suur "jõud".
Nii oleme kõik valgusepisted, kes kardame ühineda "suurde valgusesse" - on ju nii raske loovutada "ennast" -loobuda indetiteedist - et vaid OLLA
olla "ise" see armastus!
01. detsember 17:58 Kaits kirjutas:
Kaido kirjutab meelerahust, kuid tegelikult paistab, et ta tõesti otsib seda. Välja on tulnud juba 4 raamatut, kuid ikkagi paistab, et midagi on puudu.

Loodetavasti see ainult paistabki nii, sest tõepoolest, nii nagu ei ole olemas ühesuguseid sõrmejälgi, nii ei ole ka ühesugust teed meelerahuni.

Rupert Spira on minus puudutanud seda osa, mis teab. Teab meelerahu, teab iseennast ja naudib elu. Tema raamat "The transparency of things" alapealkirjaga "Contemplating the Nature of Experience" on mind tõeliselt innustanud ja lummanud avastama omaenda kogemust. Ma ei ole tema lähenemises pidanud kordagi pettuma.

Mis puudutab näiteks E. Tolle lähenemist, siis tema on ka mind inspireerinud, kuid valmistanud ka pettumusi. Mis sest, et ta räägib sellest samast asjast.

Tihti tahame ise palju teada ja ennastki üllatavate avastustega teisi õpetada. Tahame olla õpetajad, teejuhid, suunanäitajad. Kas me tegelikult ka oleme? Enda vastu võime aus olla. Millal teiste vastu aus oleme, eks sedamööda, millal sisemine rahu tõesti päral on ja enam ei lahku. Siis võime öelda, et jah... ma olin ka segaduses mõnda aega.

Rupert viitab oma küsimustega otse minu kogemusele. Ta ei vasta mulle ette. Ta ei ütle ka, et sa oled rumal, kui sa ei tea, sest miski sinus ei tea. Ta juhatab otse oma kogemuse sisse nii, et ma selleks vastuseks saan või olen. Siis võin vastata. Ma ei ole mitte kunagi pidanud niiviisi kogetud vastustes pidanud pettuma. Neis puudub see teine mina, kõik on lahustunud ühte. Ma olen neil hetkedel aus enda ja teiste vastu. Rupert viitab oma küsimustega nii lihtsale tõele, nii lihtsale vastusele.

Ma olen mediteerinud ja on olnud aegu, kus see paar korda on olnud ka täitsa mõnus, kuid tegelikult aus olles ei ole see meetod minu jaoks. Samas võib see meetod olla väga paljude teiste inimeste jaoks meeldiv eneseavastusmeetod.

Igaüks leiab oma.

Keda huvitab Rupert Spira eelpool nimetatud raamat, siis selle kohta on niisugune ametlik info:

A collection of contemplative essays and conversations The purpose of Rupert's book is to look clearly and simply at the nature of experience, without any attempt to change it. A series of contemplations lead us gently but directly to see that our essential nature is neither a body nor a mind. It is the conscious Presence that is aware of this current experience. As such it is nothing that can be experienced as an object and yet it is undeniably present. However, these contemplations go much further than this. As we take our stand knowingly as this conscious Presence that we always already are, and reconsider the objects of the body, mind and world, we find that they do not simply appear to this Presence, they appear within it. And further exploration reveals that they do not simply appear within this Presence but as this Presence. Finally we are led to see that it is in fact this very Presence itself that takes the shape of our experience from moment to moment whilst always remaining only itself. We see that our experience is and has only ever been one seamless totality with no separate entities or objects anywhere to be found.

Samas viitan oma kogemusele selle raamatuga seoses. Ühe lause sisu viitas selle sisust mittearusaamisele, samas aru saades enese olemusele. Ma lugesin seda vähemalt oma 20 korda ja iga kord soovisin aina uuesti ja uuesti lugeda. Lõpuks sain aru, et ma ei saa selle lause kontekstist aru ja niipea kui sellest loobusin ehk lahti lasin, sain sellest lausest ja oma olemusest aru.

Kui tihti on vaja lahti lasta oma elus asjadest, kas teadmisest enda kohta või midagi muud, et mõista, et see lahtilaskmine on sügavam mõistmine, seda ma ei tea. Aga ma olen kogenud, et see lahtilaskmise tarkus on vajalikum kui need mõtted ja teadmised, mida ma arvan enese kohta.

Aitäh, et lugesid!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):