Meelerahu »

Kuidas mõista ütlust, et meie ärkvelolek on uni?
[12. september 2013 | Kirjutas: Kaido | 6261 korda loetud | kokku kommentaare: 6]

Kas sa oled kunagi kuulnud ütlust, et kogu meie elu ja reaalsus on tegelikult suur illusioon ja uni? Kas oled kuulnud kedagi rääkimas või kirjutamas ärkamisest, valgustumisest ja virgumisest? Muidugi oled. Me kõik oleme. Kuidas siiski mõista ütlust, et meie ärkvelolek on uni, kui me tegelikult tunneme end ärkvelolles täiesti ärkvel ja juba ärganuna?

Unenägemise kogemused
Kas sa täna öösel nägid und? Kui nägid, siis suure tõenäosusega uskusid sa unenäo vältel täielikult sellesse, mis toimus. Minu isiklik tänane unenägu oli väga põnev ja kaasahaarav. Kuna ma tegelen lohesurfiga (ja viimase aja tuulepuuduse tõttu ei ole eriti merele saanud), siis oli tänane uni absurdilähedane kogemus sellest, kuidas me surfasime sõprade mööda majaseinu. Ma ei mäleta täpselt, mis oli see seadeldis, mida selleks kasutasime, aga igatahes kimasime mööda seinu üles-alla nagu multifilmis. Kas sel hetkel oli see kogemus minu jaoks nagu multifilmis? Ei, kahtlemata mitte! Ma uskusin ja elasin läbi sellest kogemusest iga sekundi, ja nautisin seda kõike "täie raha" eest. Alles hommikul ärgates sain aru, et see oli uni.

Mõned inimesed (ja mõnikord me kõik) näevad ka teadlikku und, mida nimetataksegi teadlikuks unenägemiseks. Sellises olukorras näeme küll und, aga me teame sel hetkel, et see kõik on uni (mistõttu saame ise otsustada, mida unes edasi teha). Enamus meist on saanud teadliku unekogemuse tõenäoliselt kriitilistes unesituatsioonides, kus olukord läheb liiga pingeliseks (põgeneme kellegi eest vms), misjärel tajume kuskil "kuklas", et tegelikult pole asi nii hull, sest see on kõigest uni.

Niisiis, kui me oleme unenäos, oleme üldjuhul seal "täie raha" eest. Me ei teadvusta, et tegelikult toimub see kõik meie peas. Me elame täielikult oma rolli sisse ja tegutseme, nutame ja naerame viisil, nagu see olekski päris. Sel hetkel ongi see meie jaoks päris. Sellest, et see oli kõigest uni ja toimus virtuaalselt meie peas (meie teadvuses), saame teada alles siis, kui oleme üles ärganud.

Päris elu kogemused
Vaatame aga nüüd olukorda, mis toimub päris elus. Me ärkame hommikul üles, ja me teame, et see kõik oli uni. Meil ei ole enam kahtlustki, et võiksime edasi magada. Kuid just seda mõned inimesed meile väidavad (ärganud). Mida nad selle all siis mõtlevad?

Mõni aeg tagasi kirjutasin artikli sellest, kuidas meie kui isik oleme fiktsioon (vt siia). Me määratleme end isikuna, persoonina, mis koosneb meie isiklikust ajaloost (meie lugu iseendast), kuid kui me hakkame sisuliselt seda persooni otsima ja tuvastama, avastame, et see ei ole mitte midagi muud kui pelgalt üks mõte iseendast. Hirmutav, kas pole?

Juhul, kui me persoonina eksisteerime ainult kui mõte iseendast, siis usk sellesse persooni, rolli, karakterisse (ja selle rolliga kaasnevad kõik head ja halvad asjad) ei erine eriti palju sellest, kui me usume mingisse karakterisse või rolli unenäos.

Unenäos on kaks tasandit
Et seda selgitada, tuleme korraks tagasi unenägemise juurde. Me saame täiesti kindlalt väita, et kogeme unenägu iseenda peas (kõik toimub meie ainult teadvuses, kus leiavad aset mingid sündmused, kus me ise oleme teatud rollis ja kus kõik teised inimesed etendavad samuti oma rolli). Me arvame sel hetkel täie veendumusega, et me oleme see isik, roll, keda unenäos etendame, aga TEGELIKULT oleme ju hoopis unenäo nägija, mitte see roll, keda etendame. Niisiis avastame, et unenäos on kaks erinevat tasandit või vaatenurka:

1) Unenäo karakteri vaatenurk, millega oleme sel hetkel täielikult samastunud ja usume, et oleme see karakter;

2) Unenäo vaataja vaatenurk, mida me enamus juhtudel unenägemise ajal ei teadvusta (va teadlikud unenäod), kuid millest me saame aru hommikul ärgates.

Niisiis on mängus kaks "subjekti" - karakter (mina unenäos) ja vaataja (ka mina, aga teadvustan end alles ärganuna).

Ka ärkvelolekus on kaks tasandit
Tuleme nüüd tagasi päris ellu, kus me oleme unest ärganud. Kuna me ei suuda praktiliselt ka päris elus oma persooni (rolli, karakterit) tuvastada, sest persoon ja isiksus eksisteerib ainult mõttena meie peas (idee ja pilt iseendast), siis jõuamegi niimoodi tõdemuseni, et ärkvelolek ei erinegi nii palju klassikalisest unenägemisest, sest ka siin on mängus kaks tasandit ehk vaatenurka:

1) Isiku, persooni, rolli, karakteri vaatenurk (olen hea, ilus, õpetaja, isa jt rollid, mille kaudu end määratleme);

2) Teadvustaja vaatenurk, kes teab ja vaatleb seda kõike (sa ju tead, et sul on mõtted ja emotsioonid, sa tead iseenda minapilt iseendast, sa tead, et väiksena olid sul teistsugused arusaamised kui praegu, sa tead, et väiksena nägid sa teistsugune välja kui praegu jne).

Järelikult näeme isegi ärkvelolles tegelikult "und", sest meie rollid on virtuaalsed, kuid me usume nendesse sama veendunult nagu unenäos, ja ka kõik tähendused ümbritsevale anname enda peas virtuaalselt (kõik on ju iseenesest neutraalne, meie enda mõistus annab kõigele ümbritsevale värvingu ja hinnangu).

Kuidas mõista, et ärkvelolek on uni?
Just nii, nagu me usume oma rolli unenäos, ja saame sellest eksitusest aru alles ärgates, usume oma rolli ka tavamõistes "ärkvelolles", ja saame sellest eksitusest aru alles siis, kui hakkame kogema enda tegelikku olemust - puhast teadvelolekut. Kui me ärkame hommikul üles, siis tegelikult ärkame oma rolli - me oleme oma nimi, amet, abikaasa, lapsevanem jne -, mitte aga oma tegelikku olemusse, mis ei ole mitte midagi muud kui puhas teadvustamine.

Tegelikult on need mõlemad tasandid "aktiivsed" igal hetkel, sest vastasel juhul ei saaks me ju mitte midagi teada, isegi seda artiklit hetkel ega lille enda kõrval, kuid probleem seisneb selles, et me usume oma rollidesse ja karakterisse nii tugevalt, et jätame midagi nii ilmset lihtsalt tähelepanuta. Meie tähelepanu on kogu aeg rollil ja sellega seotud nähtustel, mitte aga rolli kogejal (unenäo vaatajal).

Kui aga tähelepanu ümber pöörata, ja hakata end kogema teadjana ja vaatlejana (alguses vajab see kahtlemata harjutamist), mitte rollina, toimub ühel hetkel samasugune ahaa-moment, nagu hommikul ärgates. Me saame aru, et oleme kogu aeg olnud "unes" - me oleme uskunud, et oleme Keegi, ja oleme elanud täie pühendumusega selle Keegi elu. Siiski, muutes vaatenurka, võime avastada, et selle Keegi elu ei erine palju selle Keegi elust, mida sa kogesid täna öösel.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
12. september 17:07 Tänulik lugeja kirjutas:
Jagan oma kogemust.

Lõpuks õnnestus mul see illusioon lahti arutada ja jagan seda sinuga. Ma ei garanteeri, et sa sellest sama moodi aru saad, kuid miski sinus teab, mis see on. Seega lihtsalt loe. Loe mitu korda kui vaja ja küsi üle, kui midagi jäi arusaamatuks, sest sa tahad ju teadvustada ennast ja teadvustada illusiooni, eks ;).

Sõitsin autoga ja äkki märkan, et miski lobiseb minu sees. Loomulikult on see mõistus ehk täpsemalt üks mõte aga see tundus nii naljakas. Mismoodi see lobiseb siia tühja ruumi…:) Milles point on? Loomulikult ei ole minu sees tühi ruum, kuid mõtte jaoks on. Mõtte jaoks ei ole see tühi ruum vaid juhul kui ta usub, et tegelikult on selles ruumis veel üks mõte, kellega ta saab lobiseda.

Kujuta ette, et sa näed virtuaalpilti, kuid see virtuaalpilt arvab ja kujutab omakorda ette, et siin, sinu keha sees, on veel üks virtuaalpilt ehk siis sisemine ja eraldi olev sina. Nüüd teadvusta, et tõeline sina näeb virtuaalpilti ja see on reaalne pilt, mis sest, et see on virtuaalne ehk kujutluspilt. Ja nüüd teadvusta, et see reaalne virtuaalpilt kujutab ette ja usub, et sinu keha sees on veel üks virtuaalpilt, mis ei ole tõelise sinu jaoks reaalne, sest sa ei näe seda, kuid tema jaoks on see reaalne, sest ta usub, et see on seal, sinu keha sees.

Milline olukord ja miks on siis nüüd tekkinud?

See on puhtalt oletus, kuid on vajalik, et jõuda tõeni. Lihtsalt loe.

Võibolla see virtuaalpilt usub, et näeb sinu keha sees ennast ja sellest on tekkinud niisugune ring. Võibolla virtuaalpilt usub, et näeb sinu keha sees teise virtuaalpildina iseennast, kuigi niisugust teist virtuaalpilti päriselt olemas ei ole. Ehk, et näiteks tõeline sina näeb virtuaalpilti ja usub, et see oledki päris sina, mistõttu peegeldub see uskumus sinu keha sisse virtuaalse virtuaalpildina, mida pole võimalik näha ega kogeda, sest seda pole olemas. Küll aga on võimalik niisuguse uskumusena sellest mõelda ja seda tunda.

Panid sa tähele, et ma seostasin sinu tõelise olemuse vahepeal virtuaalpildiga nii, et päris sina = virtuaalpilt. Ma tegin seda teadlikult, sest kui sa ei märka oma keha sees niisugust virtuaalset virtuaalpilti ehk uskumust või mõtet ja samas see mõte teeb häält, lobiseb ja sina kuuled, et justkui sina räägid ning mõistad seda kui, et sina mõtled, siis sa ei teadvusta oma tõelist olemust täielikult, vaid usudki ajutiselt, et tõeline sina on see virtuaalpilt. Ole mureta, kohe seletan, kust see virtuaalpilt ja uskumus on alguse saanud ja kuidas ennast täielikult teadvustada.

Oled sa peeglisse vaadanud ja mõelnud või sinus on tekkinud küsimus: “keda ma näen”? Või “kas see, keda või mida ma näen, olengi päris mina?” Kui sinus on tekkinud niisugused mõtted või küsimused, siis tea, et sügav teadlikkus on sinus olemas. Võib olla sa ei ole veel sellele teadlikkusele piisavalt tähelepanu jaganud, kuid ka see on ajutine nähtus. Kui sul on tõsine huvi ja uudishimu enda vastu, siis sa leiad selle aja ja koha, et endast rohkem teadlikumaks saada ja paremini mõista.

Ühesõnaga tavaliselt me usume seda, mida me peeglist näeme. See olen ju mina. Kes siis veel? Kõik inimesed näevad mind niisugusena, see tähendab inimesena. Mul on keha, täpsemalt ma olen see keha… Oot-oot nüüd läks paljuks. Kas sa ütlesid, et sul on keha või sa oled keha? Ma ütlesin, et mul on keha ja teised inimesed näevad mind kui keha. Jah, nüüd sa rääkisid tõtt. Aga mis on see, mis või kes oled sina? … Ma olen teadlik sellest kehast, ma olen teadlik sellest mõttest ja teadlik sellest tundest. Ma olen teadlik nägemisest, kuulamisest, haistmisest, maitsmisest ja kompamisest, kuid ma ei ole need “asjad” ja ma ei ole tehtud ka neist “asjadest”. Suurepärane, sa ütlesid endale tõtt.

Järelikult on sul tekkinud uskumus, et see, mida sa peeglist näed ja see, mida teised inimesed ilmselgelt näevad, oledki sina. Sa usud, et sa oled see keha, kuid sinu sees on veel üks mina, kes mõtleb, tunneb ja kogeb veel viite meelt. Õigus? Õigus!

Kummaline! Kas sa märkad kui sarnane on see virtuaalne virtuaalpilt, milles eespool juttu oli, ja see sisemine mina, mida sa just mainisid. Ei märka? Esiteks mõlemad asuvad sinu keha sees. Teiseks nad on äravahetamiseni sarnased selle peegelpildiga, mida sa peeglist näed ja selle kehaga, milles sa oma silmaga võid veenduda. Ühte sa näed, kuid teist on vaja ette kujutada. Hmm… Kas nende vahel on tekkinud äkki mingi seos?

Kas sa oled andnud oma keha peegelpildile ja oma silmaga nähtavale kehale mingi erilise tähenduse, mille sa oled kopeerinud ka kujutlus- ehk virtuaalpildile enda keha kohta, ja sellest on saanud niisugune uskumus, et see täidab justkui sinu sisekeha nii, et sellest on saanud alateadlik (teadvuses märkamata mõte) uskumus? Kas see tähendus, mille sa peegelpildile andnud oled, on tegelikult sinu olemus? Mitte, et see on sinu päris olemus, kuid sa lihtsalt usud, et see on sinu olemus?

Sellest ei ole midagi, kui sa oled siiani peeglisse vaadanud ja uskunud, et näedki päriselt ennast kui inimest ja see on edasi kandunud kujutluspilti, mis mõtte kujul on omandanud justkui püsiva sisemise eraldioleva mina. Oluline on tegelikult ennast teadvustada ja siis märgata kui ohutu see virtuaalne virtuaalpilt ehk eraldi olev sisemine mina tegelikult on. Kui sa teadvustad ennast, siis sa ei pea ennast kaitsma enam viisil nagu sa siiani teinud oled. See tähendab, sa ei pea kaitsma enam seda illusoorset eraldi olevat sisemist mina, vaid oled avatud ja avad sellega ka teised inimesed… justkui unest.

Kokkuvõtteks, sa ei ole see kujutluspilt, mida oma kehast ette kujutad ega see eraldi olev sisemine mina, mida sa usud. Sa ei ole ka see peegelpilt kehast ega see keha, mida sa oma silmaga näed. Sa oled teadlik neist nimetatud “asjadest”, jah! Kuid need ei ole sina ja sina ei ole neist tehtud ega nende asjade tulemus…

Aga kes või mis sa oled?

Sa oled alati teadlik ennast, tulgu või tuumasõda, surm, uuestisünd, magama jäämine või hommikul ärkamine. Sa oled teadlik ennast ja see on miski, mida sa kunagi ei unusta. Seda on võimatu unustada. Sa oled teadvus või ruum, kus kõik toimub ehk kõik sündmused leiavad aset sinu kogemuses. Sa ei sõltu ühesti sündmusest, ent ometi oled sa teadlik kõigest.

Kommentaar meeldis? Soovi korral leiad lisalugemist http://yksolemine.wordpress.com/

Aitäh!
18. september 17:01 Heale Kaidole kirjutas:
Julged sa oma artiklit soovitada näiteks mõnele psühhiaatrile, kes võib teha sellest omad järeldused ja kommenteerida seda artiklit?

Lisan ühe fantaasia. Psühhiaatrid loevad sinu artiklit ja sa satud mingitel segastel põhjustel psühhiaatriakliinikusse patsiendiks. Sa saad teada, et sealt on võimalik vaimselt terve inimesena välja saada, kui vastad ära küsimustikule. Küsimused on järgmised: "kes sa oled?", "mis on su nimi?", "kust sa pärit oled?", "milline on sinu jaoks reaalsus?", "milline on päris elu kogemus?", "milline on unenäo kogemus?".

Kas sa julged ka siis selles artiklis viidatud seisukohti väljendada, teades, et nende vastuste põhjal otsustatakse, kas sa oled vaimselt terve ja pääsed välja, või mitte? Kuna tegemist on fantaasiaga, siis vastata ei ole vaja.
06. november 10:50 Tänulik lugeja kirjutas:
Hea lugeja,

Võtan vastutuse oma esimese kommentaari eest siin artikli all ja vabandan avalikult kõigi ees, kelles see tekitas frustratsiooni, pingeid või segadust. Kirjutasin kogemusest, mida arvasin kogevat. Kahjuks ei oska tagant järgi hinnata, kui adekvaatne ma olin, sest mind vaevasid sel perioodil nii mitmed muremõtted kui ka mitmed kerguse hetked. Usun, et paljud inimesed oskavad oma hetke meeleolule selgituse leida või seda põhjendada, kuid kui adekvaatne see tegelikult on, ei oska öelda. Mina seostasin tol hetkel oma meeleolu muutust kontekstiga, mida olin paljudest raamatutest lugenud või mida olin oma peas uskuma hakanud. Loodan, et iga lugeja suhtus sellesse kommentaari ja suhtub antud kommentaari kui ühe inimese isiklikku arvamusse ning ei otsi tõde neis ega võrdle oma tõde nende sisuga.

Tänan!
11. november 09:19 Teadlik lugeja kirjutas:
Hea lugeja,

Pühendan selle kommentaari sulle, kes sa otsid oma elus tõde. Ma jagan ainult oma seisukohta ja palun suhtu sellesse ka nii.

Päris palju meie ümber räägitakse usust ja jumalast. Minu jaoks sai see teema ootamatu lahenduse. Nimelt otsustasin, et need inimesed, kes kuulevad enda sees jumala kõne, omavad seeläbi annet ja tähendust. Mina paraku ei kuule ja seepärast on mul praegu ka kergem elada.

Olen seisukohal, et kõige olulisem on kuulamise oskus. Tihti soovib keegi minuga rääkida ja ma teadvustan juba ette, et sellest tuleb kuulamise õhtu. Inimesed soovivad, et neid kuulatakse ja see aitab neil rahulikult ka ennast kuulata. Kuulamine on seotud kohaloluga. Kui ma päriselt kuulan, olen kohal ja mingil kummalisel moel naudib seda ka teine pool. Olen ise olnud ka see osaleja, kes kuulamist vajab ja niipea kui teadvustan, et ma olen siin selleks, et ennast kuulata, tekib rahu.

Mõni aeg tagasi otsisin ma meeleheitlikult ennast. Tead ju küll seda mina, kellest või millest kõik vaimsed raamatud on täis kirjutatud. Ma uskusin, mida seal kirjutatakse ja see sai saatuslikuks. Ma muutusin tõe järele jooksvaks näljaks ning hakkasin sõltuma neist artiklitest ja viidetest. Üht äkki tabasin ära.

Ma olen unikaalne. Ma ei leia ühtegi samasugust näpujälge. Ma ei leia ühtegi samasugust lumehelvest või päikeseloojangut. Ma ei leia ühtegi täpselt samasugust inimest nagu mina. Ma ei leia mitte kedagi, kes mõtleb, tunneb, käitub ja mõistab maailma täpselt nii nagu mina. Koheselt ütlesin lahti kõigest sellest jamast, mis mind siiani vaid oksele ajas. Ma ei kirjutanud enam artikleid ja ei vajanud lugemist ka teiste omad.

Ma olen unikaalne. Iga inimene on unikaalne, sõltumata sellest mida teised inimesed arvavad, mõtlevad, usuvad või tunnevad. See unikaalsus avaldub nii mõtetes, tunnetes, käitumises kui ka mõistmises.

Ma sain aru, et kõige olulisem on oma seisukohta aktsepteerida. Kui ma oma arvamust, mõtet, tunnet, käitumist või seisukohta aktsepteerin, siis kaob minus pinge ja segadus. Siis kaovad ka vastuolud ja otsimine. Varem ma püüdsin enda või teiste inimeste seisukohti muuta. Nüüd aktsepteerin aina enam enda ja teiste inimeste vaatenurki.

Ühelt poolt on see suur rikkus, et neid maailmanägemusi on nii palju. Teiselt poolt paistab see manipuleerimisena kui ma pean ühe või teise seisukoha omaks võtma. Sain aru, et iseennast aktsepteerides täielikult nii nagu ma olen, tekkis minus rahu. Sain aru, et just seda ma olingi kogu aeg otsinud, olla mina ise täpselt sellisena nagu ma olen ehk aktsepteerida ja armastada ennast just niisugusena nagu ma olen.

Mul on oma maailmanägemus ja ma ei kannata enam selle pärast. Ma ei püüa muuta enda ega teiste inimeste seisukohti. Ma lihtsalt kuulan. See ongi meelerahu.

Tänan!
07. august 09:32 seesama kirjutas:
"... Me ei teadvusta, et tegelikult toimub see kõik meie peas..."

Kes konkreetselt ei teadvusta?
20. august 22:21 seesama kirjutas:
Küsimus oli jällegi autorile. Kes siis konkreetselt ei teadvusta? ;)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):