Meelerahu »

Kuidas selgitada sõbrale, et aega ei ole olemas?
[19. oktoober 2012 | Kirjutas: Kaido | 13917 korda loetud | kokku kommentaare: 17]

"Aeg parandab kõik haavad"

"Anna endale aega"
"Ega aega turult osta saa"
"Meil kõikidel on aega ainult 24 tundi ööpäevas"

Need on vaid mõned kiired näited ütlustest, mida me igapäevaselt aja kohta kasutame. Aeg on justkui midagi, mida võiks objektiivselt ja faktiliselt hinnata, ja mille olemasolus ei kahtle ükski terve mõistusega inimene. Mis aga juhtub, kui aega natukene lähemalt uurima hakata?

Aeg ei ole ressurss nagu raha
Mõnikord suhtuvad inimesed aega sarnaselt rahale. Me ju kasutame väljendeid nagu: "Ära raiska aega või ära raiska raha; säästa oma aega või säästa oma raha; kasuta oma aega otstarbekalt või kasuta raha otstarbekalt". Need ütlused viitavad asjaolule nagu aeg oleks rahale sarnane ressurss, mis on meie kõikide jaoks olemas, ning meie enda valik on see, kuidas me selle ressursi ära kasutame. Kuid kas ikka on nii?

Kujuta ette, et on täna õhtu kell 23.59 ja sinu ees laual on 24 eurot. Selle hetke seisuga on sul kahte ressurssi, aega ning raha, järgmise päeva ulatuses võrdselt - 24 ühikut. Sul on 24 ühikut aega, et midagi sellega ette võtta, ja sul on 24 ühikut raha, et sellega midagi ette võtta. Sinu enda valik on, kas sa võtad midagi nende ressurssidega ette või mitte. Ja just siit tulenebki kõige suurem erinevus aja kui ressursi ning raha kui ressursi vahel. Kui täna õhtul kell 00.00 öeldakse "Start", ja sa ei osta selle 24 eurot eest järgmise ööpäeva jooksul mitte midagi, on sul järgmise päeva õhtul kell 23.59 ikka veel needsamad 24 eurot sinu ees laual. Kuid kas sama kehtib ka sulle antud 24 tunni osas? Ei, sest ükskõik, kas sa "kulutasid" need 24 tundi ära sinu jaoks kasulikult, või "viskasid" need lihtsalt minema, on need 24 tundi sinu jaoks jäädavalt kadunud.

Siit algabki aja müsteerium. Müsteerium, mis samal ajal pakub meile nii palju võimalusi ja elevust, kui ka stressi ning muresid. Aeg on täielikult meie kontrolli alt väljas. See lihtsalt "läheb". Kui veelgi täpsemalt vaadata, siis aeg ei lähe kuhugi, vaid aeg tekib meie pähe tajutava maailma liikumise tulemusena. Kella osuti liigub, mistõttu saame aru, et aeg on edasi läinud. Me vananeme, mistõttu saame aru, et aeg on edasi läinud. Puud lähevad roheliseks, ja siis jälle raagu, mille kaudu saame aru, et aeg on edasi läinud. Ükskõik, mida sa enda ümber ei vaatleks, on see pidevas muutumises, mis loob meile tunnetuse, nagu aeg läheks, mis tekitab meile omakorda tunde, et peame kogu aeg kuhugi kiirustama ja midagi ära tegema, sest aeg saaks justkui otsa.

Kas aeg on üldse olemas?
Kujuta ette uuesti olukorda, kui on täna õhtu kell 23.59 ja sinu ees on 24 eurot. Sa oled ruumis, kus ei ole ühtegi akent, ega ka kella. Kuna tegemist on mõtteharjutusega, siis kujuta ette, et sul ei lähe ka aja möödudes kõht tühjaks, ei teki janu ning pissihäda (mis on ilmselged märgid meie jaoks aja kulgemisest). Nüüd istud sa seal akendeta ja kellata ruumis, ning lihtsalt oled. Oma eelneva elu kogemusele ja mälule tuginedes võid sa aimata, kui palju "aega" on mööda läinud, kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks see läheb. Sinu jaoks muutub aeg ähmasemaks, sest sinu ümber ei ole tegureid, mille kaudu aja kulgu hinnata. Subjektiivselt ja kogemuslikult võttes on sul ju ainult üks hetk, milles sa kogu aeg istud. Kui sa hakkad mõtlema, et kui palju nüüd aega on mööda läinud, võid sa jällegi mälule ja kogemusele tuginedes püüda seda hinnata, kuid puht empiiriliselt võttes kaob aeg ära.

Kui see kõik tundub sinu jaoks liiga jabur, siis ära mine nii äärmuslikuks, vaid proovi seda lihtsate vahenditega just praegu. Tihti kasutame väljendit "Ma teen seda 5 minuti pärast". Ütlegi endale praegu, et ma teen endale 5 minuti pärast tassi teed või kohvi. Ja nüüd jälgi, kuidas see 5 minutit kätte jõuab.

Esiteks, et sa üldse suudaksid seda teha, vajad sa kella. Ilma kellata võid sa kuni 2 minutiga eksida. Katsed näitavad, et inimesed, istudes lihtsalt koha peal, ning oodates 5 minuti möödumist, eksivad +/- 2 minutit. Mõned tõusevad juba peale 3 minutit püsti, mõned aga alles 7 minuti möödudes.

Kuigi see näitab taaskord, et me vajame igal juhul kella (või mõnda muud ajamõõtmise vahendit) tagamaks meile ajaline tunnetus, on veelgi olulisem teadvustada, kuidas see oodatud hetk 5 minuti pärast kätte jõuab. See ei jõua ju mitte kusagilt niimoodi "kätte", vaid me istume kogu aeg ühes ja samas hetkes, piidleme aeg-ajalt kella, et veenduda, kas 5 minutit on täis või mitte. Kui kella suur seier on sihverplaadil 5 kriipsu võrra edasi nihkunud, ütlemegi endale: "Voila! Aeg on täis". Kuid empiiriliselt ei ole meie enda jaoks selle 5 minutiga ju mitte midagi muutunud. Me istume ikka veel ühes ja samas hetkes. Praeguses hetkes. Vaid kella seier on natukene edasi liikunud.

Eksisteerib ainult praegune hetk. Mitte ühtegi teist hetke ei ole olemas, ükskõik, kas me vaatleme enda elu 5 minuti või 5 aasta raamistikus. Empiiriliselt võttes jõuab "hetk" 5 minuti pärast kätte täpselt samamoodi ("istudes" kogu aeg ühes hetkes) nagu ka hetk 5 aasta pärast. Ainuke erinevus on selles, et keegi ei suuda istuda lihtsalt 5 aastat ühe koha peal, sest ta sureb enne nälga või ta viiakse ära hullumajja. Kuid tähtis ei olegi, kas keegi suudab selle 5 aastase eksperimendi läbi viia või mitte, olulisem on mõista, kuidas ajamehhanism töötab, mis omakorda aitab meil elu elada hetkes, kus see päriselt aset leiab.

Aga kuhu jäävad siis minevik ja tulevik?
Selge mõistus võib kogu selle jutu peale nüüd streikida, sest mitte keegi ei saa ju eitada minevikus toimunud, ja tulevikus aset leidvaid sündmusi. See on ju fakt, et eile oli olemas (me ju tegime eile midagi), ja ka homme on olemas (sest me teeme ka homme midagi).

Jah, minevik ja tulevik on olemas, kuid need ei ole kuidagi seotud ajaga. Minevik ja tulevik on ainult mõtted millestki, mis on olnud ja mis võib tulla. Minevikuga "tegelemiseks" kasutame oma mälu, ja tulevikuga "tegelemiseks" kasutame ettekujutlust. Et seda paremini mõista, vaata palun allpool olevat pilti, kus sa näed ajatelge, mis meie tavaarusaamise kohaselt liigub vasakult paremale, ehk siis minevikust tulevikku. Telje keskel on "praegune hetk", millest tahapoole jäävad sündmused, mis on olnud (minevik), ja ettepoole jäävad sündmused, mis alles tulevad (tulevik).

Selle joonise kaudu räägin ma justkui iseendale vastu, sest tundub, et aeg koos selles eksisteeriva mineviku ja tulevikuga on ikkagi olemas. Jah, kuid ainult meie peas. Kui ma paluksin sul minna eilsesse päeva või möödunud suve 6. juulisse, kas sa saaksid seda siis teha? Ainult oma mõttes, eks? Ning millal sa eilse päeva või 6. juuli peale mõtleksid? Ainult praegusel hetkel. Järelikult sa kasutad praegusel hetkel oma mälu, ja meenutad, mida sa tegid eile või 6. juulil 2012a. Suure tõenäosusega sa isegi ei mäleta, mida sa tegid 6. juulil (kui sel päeval sinu jaoks just midagi väga olulist aset ei leidnud), sest meie aju on selektiivne. Sa mäletad ainult murdosa sündmustest, mistõttu on ka sinu minevik selektiivne - mõned asjad eksisteerivad seal, kuid suur enamus asjadest mitte. Kuidas teisiti see saakski olla, kui minevik ise eksisteerib ainult mälus, ja ei ole midagi muud kui pelgas mõte millestki, mis kunagi aset leidis.

Vaatame, kas tulevikuga on asi parem. Sa võid nüüd öelda, et homne päev ju jõuab kätte - järelikult on see reaalne. Ei, homne päev ei jõua kätte. See sama hetk, milles sa kogu aeg viibid, läheb kella ning kalendri abil üle kokkuleppeliseks "homseks". Sinu jaoks eksisteerib jätkuvalt ainult praegune hetk, mille me kellaseieri 00.00 piiri ületades nimetame homseks.

Ka tulevik ei eksisteeri mitte kusagil mujal, kui igal hetkel sinu enda peas. Kui ma palun sul minna homsesse päeva, siis seda sa ei suuda. Kui ma palun sul mõelda homsest päevast, teed sa seda väga lihtsasti. Kuid millal sa seda teed? Eks ikka praegusel hetkel, kasutades oma ettekujutlust.

Elu leiab aset ainult praegusel hetkel
Mitte ühtegi muud hetke ei eksisteeri peale praeguse hetke. Seda on nii lihtne iseendale tõestada, aga vägagi raske igapäevaselt meeles pidada. Suurem osa meie probleemidest ja muredest on seotud sellega, mis on millalgi juhtunud (mind jäeti maha, ma jäin ilma tööta, mind solvati, mind alandati, ma ei saanud hakkama jne), või sellega, mis võib juhtuda (äkki ma jäängi üksikuks, äkki mind vallandatakse, äkki ma ei saa sellega hakkama jne). Me ei saa muuta seda, mis on olnud, ja me ei saa muuta seda, mis tuleb. Kõik, mida me muuta saame, on oma mõtlemine, rääkimine ja tegutsemine praegusel hetkel. Need on kolm tööriista, mis on päriselt meie kasutuses, kõik ülejäänud on väljamõeldis. Kas me tõesti peame laskma siis väljamõeldistel oma elu rikkuda?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
19. oktoober 11:36 Abhi kirjutas:
las proovib midagi eile teha! :)
19. oktoober 11:39 E.F. kirjutas:
Väga huvitavad Augustiinlikud mõtisklused ;)
19. oktoober 22:41 Raili kirjutas:
Täpselt, Augustinus arutles samal moel aja üle, kasutades näidet, et kui inimene laulab, siis tal on mälus see viis ja sõnad mida ta peab järgmisel hetkel laulma, see on aga tulevik ja need sõnd ja viis, mis ta on juba nö ära laulunud on minevikuks saanud. Sellise aruluse tulemusel Augustinus väitiski, et aeg kui säärane asubki ainult meie mõistuses - tegelikult ei ole aega olemas, on ainult hetk millal me laulame, st oleme kohal.

Olen selle arutlusega päri, aga... miks ikkagi puud vahepeal lehte lähevad ja siis mingil hetkel need samad lehed langetavad, et end siis kevadel uuesti lehtida? See küsimus piinab vist pigem parasvöötmes elavaid inimesi, kes näevad oma silmaga aastaaegade vaheldumisi:)
20. oktoober 07:47 Kaire kirjutas:
Mulle meeldib eriti see viimane lõik -"Me ei saa muuta seda, mis on olnud, ja me ei saa muuta seda, mis tuleb. Kõik, mida me muuta saame, on oma mõtlemine, rääkimine ja tegutsemine praegusel hetkel. Need on kolm tööriista, mis on päriselt meie kasutuses, kõik ülejäänud on väljamõeldis. Kas me tõesti peame laskma siis väljamõeldistel oma elu rikkuda?".
20. oktoober 13:52 Liisu kirjutas:
Aga mõtleme ka erinevate usundite peale (budismis, islamis, judaismis), kus praeguseks aastanumbriks ei ole 2012, nagu see meil on...Mina olen seetõttu arvamusel, et kõik on-sealhulgas ka aeg-inimestevaheline kokkulepe :)
20. oktoober 18:47 Martin kirjutas:
Jess, Kaido! Hindan su võimet kõike olulist nii arusaadavalt ja lihtsalt selgeks teha :)

Aitäh!
21. oktoober 20:24 Asd kirjutas:
Huvitav oleks teada kas hetkes elamine/olemine on inimolendile üldse jõukohane ülesanne, sest suur osa mõtetest tahab ikka vägisi tulevikku/minevikku kolida.
Ma ise olen enda peal aegajalt eksperimenteerinud, et pikalt ma suudan niiviisi spontaanselt toimetada enne kui taas kusagilt tumedast tulevikust ennast leian :D Nimelt olen selline ülemuretseja tüüp ja see segab normaalset funktsioneerimist.
22. oktoober 22:43 Mari kirjutas:
Minevikku ei saa jah muuta,küll aga saab muuta tulevikku praeguste mõtlemise ,olemise ja tegemistega !!!
26. oktoober 13:57 kaljo kirjutas:
Ajatut ei ole võimalik mõista meele kaudu,sest meel ise on ju aja saadus.Kui tahame mõista tõelust,siis peaks arvatavasti teadvuses toimuv mõtteprotsess(mis on ühtlasi ka ajaprotsess)peatuma....
See "peatus"tähendaks olevikus olemist ja olevikus olemine tähendaks Kohalolemist,mis ei ole mõtlemine,vaid vaatlemine.....
Vaatlemises ei ole samastumist ega klammerdumist,puudub mälu põhjalt tehtav hinnanguline analüüs.
Selline teadvustamine tekitab sisemise rahulolu ja teadlikkuse,et aeg on kui mürk,kus iga asi leiab lõpu...
Niipalju minu arusaamist sellest toredast artiklist.
27. oktoober 16:21 Näide elust kirjutas:
Kõigele vaatamata on aega hea kasutada, sest see viitab millelegi konkreetsele. Kui näiteks Kaido ootab saadetist Brasiiliast juba neljandat kuud, kuigi see pidi juba kolm ja pool kuud tagasi kohal olema, siis vaevalt teda rahuldab sõbra selgitus, et aega pole olemas.
27. oktoober 19:20 kaljo kirjutas:
Kui Kaido teab,mida olevikus Olemine tähendab ja arvatavasti teab,siis ei teki kunagi rahulolematust sellega,mis praegu on.
Mõtlemine,mis tõmbleb mineviku ja tuleviku vahel,loob kogemustest pildi,et nii ei peaks olema...
See ärevuslünk ongi psühholoogiline aeg,kus mõtleja ei ole rahul sellega mis on...ehk faktilise "kalendri" ajaga.
Just nimelt vastupanu praegusele seisundile tekitab meis konflikti....
Sündmus ei ärrita meid senikaua,kuni mõistus ei loo minevikust projektsioone ja ei kanna neid kujuteldavasse tulevikku edasi.
Seega peaks rahulolu eksisteerima ainult olevikus ja olevik on "suurus",kus puudub aeg?
27. oktoober 20:20 Leidsin facebookist kirjutas:
Ma pean olema positiivne, mõtlema positiivselt" mõistmisel on tulnud kuskilt viga sisse..... Olen veendunud, kui me sunnime ennast olema positiivsed, siis me eitame sellega iseendas olevaid tegelikke tundeid ning seetõttu oleme tegelikult iseenda suhtes negatiivsed. Vastupidi - kui me märkame, teadvustame ning aktsepteerime endas tekkivaid negatiivseid mõtteid ja negatiivset suhtumist, oleme me iseenda suhtes positiivsed. Eitamine on negatiivne, jaatamine positiivne. Nii et olge positiivsed! :-)
27. oktoober 20:24 Repliik \"Saare sosinatest\" kirjutas:
"Eestlane muretseb kõige pärast. Eestlane muretseb seepärast, et ta õnnelik oleks".

Kaido, kas sina muretsed oma õnneliku olemise pärast? Kui see nii on, siis minu meelest võimendab see mure.
04. november 01:07 Igor kirjutas:
Kuidas seda kõike ühe lausega sõbrale selgeks teha?
08. jaanuar 13:24 kaljo kirjutas:
Kui oled ise teadlikuks saanud,küll siis ilmub ka selgitus.
15. jaanuar 22:51 Harry kirjutas:
Einstein rääkis sellest juba ammu, et aega ei eksisteeri. :)
14. juuli 18:27 Egon kirjutas:
“Ela nii nagu eilset poleks olnudki”

Tervitus!

Jagan Sinuga oma vaatenurka. Ära võta seda kohe omaks, lihtsalt vaatle seda, arutle selle üle. Kui miski Sinus soovib näha läbi selle vaatenurga, luba vaadata ja vaata kaasa…

Vaatenurk, mille järgi eilset ei ole olemas ja homset ei saabu kunagi on seotud minu jaoks biotsentristliku maailmavaatega. Ma ei väida, et biotsentrism niisugust seisukohta üldse jagab, küll aga sobitub see minu jaoks just sellesse teooriasse.

“Ela nii nagu eilset poleks olnudki” tähendab sisuliselt elamist käesolevas hetkes. Kõik tõendid, mis viitavad minevikule, näiteks sinikas jalal, mille ma eile kukkudes sain, on puhtalt informatiivset tüüpi. Mida see tähendab?

Kust me teame, kust meie informatsioon pärineb? Kas keegi oskab öelda, kust tema mõtted, tunded ja teod pärinevad? Loomulikult on meile õpetatud, et me juhime ja kontrollime ise oma elu ja neid fakte on näiteks füüsiliselt väga lihtne tõestada. Ma võin liigutada oma kätt või jalga soovitud viisil ja suunas. Ma võin vabalt kirvega puid lõhkuda ja veenduda, et minu tegevus on minu valitud, juhitud ja kontrollitud. Samas pole mul kuidagi võimalik veenduda ega tõestada, kust või kuidas minu mõtted tulevad või tekivad.

Meile on õpetatud, et eile oli minevik ehk see on möödanik praeguse hetke suhtes ja homme on tulevik ehk tulevane samuti praeguse hetke suhtes. Samas pole mul vähimatki võimalust astuda minevikku või tulevikku… Kuid, mul on võimalik mäletada ja kujutleda neid sündmuseid. Kas pole kummaline? Selle asemel, et tunnistada, et need sündmused leiavad aset meie teadvuses, me usume, et eile oli ja homme tuleb. Mis oleks kui prooviksime ideed, kus meie ei liigu sündmuste ajateljel, vaid aeg ja kõik sündmused liiguvad meis?

Täpsemalt, muutused toimuvad meis ja seepärast meile paistavad osad sündmused juba toimunud ja teised alles toimuma hakkavat. Kui me suudame teadvuse sees ja kaudu poolitada ühte toimuvat sündmust, siis ühelt poolt paistab tõesti midagi lõppevat, samas kui teiselt poolt paistab midagi algavat. See on nagu film, mida me vaatame kui projektori kuvatud pilti seinal. Kui see film töötab siis me ei oska kuidagi ennustada, millises asukohas üks või teine objekt täpselt asub, sest kõik on muutumises. Kui film seisma panna, võime täpselt öelda, kus miski asub, kuid meil ei ole enam informatsiooni, kuhu need asjad edasi liiguvad või kuidas need muutuvad.

Mis siis kui aeg on lihtsalt tööriist meie teadvuses? Kui me oskame seda päriselt kasutada, siis võime teadlikult nautida ajatut hetke, poolitada sündmust vaadates kord selles millegi lõppu või hoopis uue algust? Kas see poleks imeline? Minu meelest on ka. Seepärast otsustasin selle artikli kirjutada. Kui ma ei jaota päeva hetkedeks või elu päevadeks siis mul poleks võimalik tuvastada, et eilne päev üldse olemas oli. Võibolla polegi see nii hea idee, sest tore oleks mäletada eilset päeva, kuid samas vihjab see ka vabadusele valida “aeg” ja “koht”. Kui me märkame, et meie ajataju on seotud korduvate mustritega jagada toimuv päevadeks, nädalateks, kuudeks ja aastateks, siis võime proovida kogeda ka vastupidist efekti. See on ajatut hetke siin ja praegu, mis tasakaalustab kogu seda virr-varri, kiirust ja segadust, mis meie elus tihti valitseb… ;)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):