Meelerahu »

Raamat iseenda, armastuse ning elumõtte otsimisest
[07. august 2012 | Kirjutas: Kaido | 8431 korda loetud | kokku kommentaare: 20]

Kui ma tänavu veebruaris Taisse lendasin, olin endale eesmärgiks võtnud kirjutada seal raamat pealkirjaga "Raamat iseenda, armastuse ning elumõtte otsimisest". Kuna minu viimase e-raamatu ("Elad küll, aga mis elu see on ...") ilmumisest oli möödunud pea kaks aastat, tundus ikka ning jälle, et midagi tahaks justkui minu seest välja tulla. Ei midagi lõplikku ega põhjapanevat, vaid lihtsalt mõtted otsimisest ... otsingutest, mis meist paljusid vaevavad. Siis sündiski idee kirjutada uus raamat, milles soovisin keskenduda kolmele otsinguteele - iseenda otsimisele, armastuse otsimisele ning elumõtte otsimisele.

Raamatu pealkiri "Raamat iseenda, armastuse ning elumõtte otsimisest" viitab taotluslikult otsimisele, mitte aga leidmisele. Kui ma veel mõned aastad tagasi olin veendunud, et nendele kolmele otsingule vastuste leidmine võtab aega veel vaid mõned kuud, siis täna - vanema  ning küpsemana - võin öelda, et need otsingud ei lõppe mitte kunagi. Kuni me neid ise ei lõpeta.

Kuid miks me peaksime need lõpetama? Isegi, kui me teame, et lõplikke ja absoluutseid vastuseid "suurtele" küsimustele ei ole, muudab nende teemade üle mõtisklemine ja "lihvimine" meie elu põnevamaks ning mitmekesisemaks. Kes meist siis ei sooviks endaga lõplikku rahu sõlmida, elada püsivas armastuses ning lõpuks aru saada, mis värk selle eluga ikka on?

Tais ma seda raamatut valmis ei kirjutanud. Lihtsalt ei raatsinud hotellis istuda ning kirjutada. Küll aga plaanin selle valmis saada 2012 aasta lõpuks. Mõni inimene võib nüüd mõelda, et mis sellel mõtet on, sest 2012 tuleb ju maailma lõpp? No las ta siis tuleb, kui ta tulema peab. Aga kui ei tule, siis on see ehk teejuhiks mulle endale kuni järgmise maailma lõpu hoiatuseni.

Täna on valmis vaid selle raamatu sissejuhatus. Jagan seda sinuga allpool.

Sissejuhatus
Me kõik oleme otsingul. Mõned tunnistavad seda, teised mitte, kuid see ei vabasta neid sisemise otsimise tungist. Kuigi väljapoole paistavad inimesed väga erinevad olevat, ei erine me üksteisest nii palju sisemiselt. Meil on väga sarnased unistused, sarnased hirmud ning sarnased lootused. Kes meist ei sooviks kogeda tõelist armastust? Kes meist ei kardaks olla üksi ja jäädagi üksikuks? Kes meist ei loodaks, et kõik läheb kunagi täpselt nii, nagu me unistanud oleme?

Inimene olla on väga lihtne, kuid samas ka väga keeruline. Lugedes läbi mõne inspireeriva raamatu või osaledes kaasahaaraval koolitusel tundub kõik niivõrd lihtne. Me loeme neid ridu ja kuulame sõnu, ning tunneme, et see kõik on ka minuga võimalik. “Ma teen selle ära, mida ma kogu aeg olen plaaninud teha”, hakkab süda meil kiiremini põksuma. Kõik tundub nii lihtne olevat.

Juba vaevalt mõni tund hiljem võime tunda hoopiski midagi muud. Eufooria ning enesekindlus, mis veel natuke aega tagasi meis nii tugevalt esindatud olid, on asendunud kahtluse ja hirmuga. Kas ma saan sellega ikka hakkama? Kuidas ma selle kõigega toime tulen? Mida teised inimesed minust arvavad? Ja millest ma alustama pean? Nüüd tundub kõik väga keeruline olevat. Ja me otsime lihtsalt edasi, lootes siiski ühel päeval leida tee püsiva meelerahu juurde.


Meie sisemised otsingud saavad alguse sellest, et me tunneme, nagu kogu aeg oleks midagi puudu. Lähtuvalt, missuguses eluolukorras me hetkel oleme, võib puuduse tunne olla õhkõrn või kogu elu domineeriv.

Meisse on juurdunud soov näha elu just sellisena, nagu me seda näha sooviksime. Meile meeldiks, kui kõik inimesed käituksid nii, nagu me soovime, meie eesmärgid täituksid nii, nagu me soovime ja me ise näeksime välja ja käituksime just nii, nagu me vaimusilmas seda soovime.

Kas see kõik on aga tegelikult ka võimalik? Kui me usume, et sisemised otsingud lõppevad päeval, mil me kogu elu enda pilli järgi tantsima oleme pannud, jäämegi otsima. See lihtsalt ei ole võimalik. Isegi, kui ajutiselt tundub meile mõnikord, et “hakkab looma”, ning elu hakkab paika loksuma, võib hetk hiljem selguda, et midagu uut on “silmapiirile” kerkinud, mis vajab ka kordaajamist. Ja me alustame jälle otsast pihta. Me otsime taas võimalusi need asjad korda ajada, et siis hingerahu leida. Kui kauaks?

Otsingud on ka mind saatnud kogu elu. Lapsena otsime rõõmu ning turvatunnet, täiskasvanuna armastust ning eneseteostust. Täpselt nii ka minuga. Puberteediikka jõudes hakkasin ma otsima edu ning teostust. Ma olin kindel, et ma löön läbi, ja ma otsustasin mitte leppida vähemaga kui olid minu unistused.

Minu unistused aga ei täitunud. Need asendusid hoopiski uute ja teistsuguste unistustega, kui 2007. aastal minu ettevõte pankrotistus ning end tühjade taskute ja kriibitud egoga tühjalt eluväljalt leidsin.

Sel hetkel algasid minu elus uut tüüpi otsingud - ma hakkasin otsima iseennast. Ma olin mõistnud, et senisel viisil ma jätkata ei saa - ei senise metoodikaga ega ka senise inimesena. Tänu juhuslikele kohtumistele teiste imeliste inimestega hakkasin ma otsima hoopis vastust küsimusele, kes ma olen ning mida ma siin maailmas teen ja tegema peaksin?

Just nendest otsingutest räägib käesoleva raamatu esimene osa. See osa on otsingutest, mida tegelikult teostavad miljonid inimesed üle terve maailma - nad otsivad iseennast, lootes selle leides ka meelerahu leida.

Pealkiri “Raamat iseenda, armastuse ning elumõtte otsimisest” on seetõttu täpne, et ma ei ole ühtegi nendest kolmest veel päriselt leidnud. Veel täpsemini öeldes on raske midagi leida, mida ei suuda isegi endale defineerida. Just seepärast on see raamat otsimisest, mitte leidmisest.

Pealegi oleks iseenda, armastuse ning elumõtte leidmine liiga lõplik. Ehk kaotaks see meie sisemise motivatsiooni iseenda paremaks muutmise, oma armastatu nimel pingutamise ning elu täisväärtuslikult elamise suunal. Seetõttu on parem olla igavene otsija kui loobunud leidja.

Raamatu teine osa räägib armastusest. Kuid nii nagu meisterlikud joogid ei suuda iseenda tegelikku olemust defineerida, ei suudeta defineerida ka armastust. Liiati siis minagi seda teha suudaks.

Siiski otsivad kõik armastust, sest see kuulub meie põhiolemuse juurde. Kas ja mil viisil keegi selle leiab, see on osa tema individuaalsest teekonnast. Selles raamatus jagan ma sinuga oma teekonda armastuse mõtestamise ning leidmise teel.

Elu mõte haarab elu tervikuna, mistõttu saabki ainult rääkida elumõtte otsimisest, ja mitte kunagi selle leidmisest. Aga ma usun, et see on täiesti piisav. Kuigi me püüame mõnikord oma elu üksikuid aspekte mõtestada, kuulume me millessegi palju suuremasse ning mida laiemalt me iseennast ja oma mõju välismaailmale tunnetame, seda vastutustundlikumalt me ka iseenda, teiste ja kogu maailma suhtes käitume.

Sinu käes on väike raamat väikese sõnumiga sellest, kuidas otsingud minu elu on aidanud paremaks muuta. Ma ei saa kuidagi väita, et siin olevad mõtted on õiged, rääkimata ainuõiged, aga ma julgen väita, et need on ausad.

Ma olen viimase kuue aastaga ise läbi lugenud samuti suure hulga raamatuid, mistõttu ei suuda ma enam eristada, missugused selles raamatus olevad mõtted on unikaalsed, ja missugused kelleltki laenatud. Otseselt ei ole ma kasutanud ühtegi allikat, mida refereerida või tsiteerida, kuid olles ise üks täiesti tavaline inimene, mitte aga valgustunud meister, suudangi pakkuda oma taipamiste ning minust palju suuremate inimeste ideede omavahelist sünteesi.

Selle raamatu eesmärk ei ole muuta sinu elu. Kuna tegemist on väikese raamatuga, siis pigem oleks minu soov anda sulle inspiratsiooni elada oma elu sinu enda reeglite kohaselt. Mitte minu reeglite ja mitte kellegi teise reeglite, vaid just nende reeglite järgi, mis sind õnnelikuks muudavad.

Mõned aastad tagasi langetasin ma enda elu suhtes otsuse elada elu just nii, nagu ma seda õigeks pean. Nagu Rain Lõhmus ühes oma intervjuus ütles, loevad lõppude lõpuks ainult meie mälestused. Kui me oleme vanad ja enam midagi teha ei suuda, siis ongi meil järel vaid mälestused. Seetõttu on elus kõige olulisem koguda positiivseid ja päikeselisi mälestusi.

Kuid mälestusi loome just praegu. Me ei saa neid luua eile ega homme, vaid just praegu - mina hetkel kirjutades seda raamatut, sina hetkel lugedes seda. Kui mina tunneksin, et kirjutamine ei tee mind õnnelikuks, peaksin ma selle kohe pooleli jätma. Kui sina tunned, et see raamat ei paku sulle rõõmu ning inspiratsiooni, peaksid ka sina selle lugemise pooleli jätma. Sellel lihtsalt ei oleks mõtet, sest elu on liiga lühike kulutamaks seda tegevustele, mis meid õnnelikuks ei tee.

Ma soovin, et seda raamatut oleks lihtne lugeda. Seetõttu väldin ma pikki teooriaid, vaid kirjutan igasse raamatu ossa kümme lühikest lugu, mida on mugav lugeda ning praktikasse rakendada. Öeldakse, et täiuslikkus saavutatakse mitte siis, kui pole enam midagi lisada, vaid siis, kui pole enam midagi ära võtta. Sama põhimõtet soovin rakendada ka selles raamatus.

Meie maailm on üleküllastunud informatsioonist ja pakkumistest, mis kogu aeg meile midagi lubavad ja meid kuhugi meelitavad. Käesoleva raamatu eesmärgiks ei ole sulle midagi juurde anda, sulle midagi lubada ega sind kuhugi meelitada. Sellel raamatul ei olegi eesmärki. Need on lihtsalt 30 lugu iseenda, armastuse ja elumõtte otsimisest.

Kui meelerahu määrab …
Kaido

***

Siit leiad minu senised e-raamatud

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
07. august 13:48 * kirjutas:
Questions are always about things that you don’t know and will be endless unless you find out who the questioner is. Though the things about which the questions are asked are unknown, there can be no doubt that a questioner exists to ask the questions, and if you ask who he is, all doubts will be set at rest.

Ramana Maharshi
07. august 16:03 Küsija kirjutas:
Mis saab siis kui inimene soovib otsimisest loobuda aga ei suuda, see tähendab, et on enese teadmata või oma tahtest sõltumata sõltuvuses otsimisest? Ühelt poolt on otsimine meeldiv teekond, kuid teiselt poolt võib see olla ahistav kui enam sellest välja ei saa, sest hääleke peas soovib vastuseid...
07. august 20:54 Vaikus kirjutas:
The natural state of mind is to be silent, empty, open... it exists without intention! If you think you need to practice silence, find silence, keep silence, then you have misunderstood. All this... the Universe, is happening in Silence! It is not about running to find some silence. It is to recognize the Silence which cannot be disturbed wherever you find yourself, what ever the circumstances, however loud the noise reactions of any nature do not exist, it is not a behavior or an enforcement. You and the Silence are the same.

~ ॐ Mooji ~
07. august 20:57 Fantastiline kirjutas:
See on fantastiline. Kuulata häält peas või häälepalte võnkumist ja teadvustada, et ma kuulen või kuulan seda. Ma olen teadlik sellest. Isegi kui häälepaeli tahtlikult võngutada, ei kaota ma hetkekski enese teadvustamist, see on vaikust…
08. august 04:41 Karin kirjutas:
Hei, Küsija, vasta häälekesele peas nii palju kui oma kogemusest tead, ehk esialgu piisab või siis lähene asjale loominguliselt- mõtle vastused välja (kindlat tõde pole nagunii olemas). Või lülita hääl punasest nupust välja, et ta ei kiusaks.
08. august 08:48 Midagi otsijatele kirjutas:
Let everything happen but there is no need to identify so strong with it. Even while resting in the space "I am", in that perfect place, anger may arise when something happen. But you know what? In the next minute you kind of forget it because it is nothing. It expresses itself, because it is just to be expressed. Then also it comes back into quietude very quickly. But you know a sort of like unexpressed anger then becomes routine anger, and routine anger is very unpleasant thing. That's why I say, "Don't try to be so good, more be true."

Trust your Heart. Value its intuition. Choose to let go of fear, and to open to the True and you will awaken to the freedom, clarity and joy of Being.

Develop the habit of thinking of yourself as consciousness, Not as the body or a person.
Do not associate yourself with any object or concept,
however appealing, and the personal, the cause of all miseries will dissolve. Remain in the state of space-like awareness, free from all notions. This is the path-less path to timeless Awareness.

So if you feel this kind of thing of feeling a bit lost, feeling without reference, without dreams, without projection,... Don't be afraid. Don't think about it. Don't try to figure anything out. You're in the best hands. So you just rest in the lap of God.

We are identifying with what is passing so fear comes.
We are trying to make steady and permanent
what is by nature impermanent.

Questions appear real for as long
as you consider yourself to be a person.
When you realize you are the impersonal presence,
all questions vanish.

Only now Is, and you are that. Stay as that. There cannot be any memory in now, for memory is past, not now. There cannot be a history of now, for now is fresh. It has no fragrance, and no 'one' to smell it. Stay as now beyond any concept of now, and any concept of staying.

~ Mooji ~
08. august 08:57 Mart kirjutas:
Mõtted ehk meie intelekt (või siis hääleke peas nagu "Küsija" kirjutas) otsib pidevalt vasutseid, kes me oleme, kus me peaksime olema ja mida tegema. Ego otsib rolle elus kellega sobituda ja samastuda (nüüd olen lapsevanem, nüüd tubli töötaja, nüüd käin teatris - olen kultuurilembeline, nüüd on mul ilusad asjad - olen rikas jne.) See on täisti loomulik, sest meile on õpetatud hinnanguid andma ja võrdlema end ümbritseva ja teiste inimestega. Aga me ei ole need rollid ja ego pole kunagi lõplikult rahul ühe kindla rolliga, seepärast on meie otsingud lõputud. Pigem leaib vastuse kuulates südamehäält. Võib-olla prooviksid olla midagi sellist, mida keegi ei saa võrrelda ega hinnata ja tõmbad oma egot ninapidi: ole näiteks armastus (mida iganes see sõna sulle tähendab).

Küsijale vastuseks: kuidas otsimisest loobuda, st leida rahulolu? Kõige lihtsamalt öeldes ole rahul sellega mis "on" (st kõigega). Et seda tunnet endale tekitada (loobumise ahistavast ringist välja saada) võid endale vaikselt öelda: "Ma olen rahul sellega mis on!", vajadusel võid kasutada pikemat versiooni, et paremini mõista: "Ma olen rahul sellega mis on, mul on olemas kõik mis mul vaja, ma ei pea mitte midagi tegema ja ma olen täiuslik". Võib juhtuda, et algul tuleb vaikselt kuskilt ego-hääl, koputab uksele ja ütleb, et kuule sul on vaja ju saada seda-seda ja teha seda-seda. Siis võid korrata uuesti ülaltoodud lauset ja sa tunned kuidas sind valdab täielik sisemine rahu, keha lõdvestub ja lõõgastub.

Lisaks soovitaks väliste otsingute asmel vaadata enda sisse, sest väljast seda vastust ei leia. Proovi aegajalt: jälgida vaikselt (nagu kõrvalseisja) oma mõtteid ning lasta neil tulla ja minna, jälgida oma tundeid ja tunda neid (mitte põgeneda), jälgida oma keha ja tunnetada seda. Seda praktiseerides tuleb vastus ise sinu juurde - kes sa oled.
08. august 09:06 Küsija kirjutas:
Tänan Mart!
08. august 12:09 Vaikus kirjutas:
No thought has any power. You have power. And when you identify and believe in the thought you give power to the thought.

It is the thinker of the thought that gives power to the thought. Let's find out what the thinker is. Can anybody catch the thinker of the thought?

The thinker of thought is also a thought, but it's not any regular little thought, it's not a common thought, this is a "five star thought". Because it is more intimate to the being, because the thinker of thought also arises as "I".

"I believe" and "This thought is causing me trouble", "I want something different", "I am tired of thoughts,"...

Who is speaking these things?

You have to look! Everybody is assuming: "This thinker is 'me'" and when you say 'me' you don't question. You assume this is a fact. But here in Satsang it is questioned:

Can you find the thinker?


~ Mooji ~
08. august 16:47 Mina kirjutas:
Ma ei leia mõtlejat. Tühjus on. Vaikus on. Rahu on
09. august 02:17 Martin kirjutas:
Tänud Mart!
09. august 10:04 Egon kirjutas:
See on vastuseta vastus.

Küsija küsib midagi ja kui ma tõesti püüan teda tabada, vaadata, kuulata, siis tegelikult see ei õnnestu mitte kuidagi, kuid vastuseta vastus ilmutab ennast ise...

See on ime!
11. august 15:28 Lahe kirjutas:
"Mina" on lihtsalt lugu. Enda kohta ei ole midagi rääkida. Kui ma püüaks enda kohta midagi rääkida, jutustaksin ma lihtsalt enda lugu. See on mõtete jada. Mooji'l on õigus, "now" on värske, selle kohta pole midagi öelda. Seda ei saa objektistada või mõtestada ja siis seda kirjeldada või seletada. See pole see, "now". See on siis juba mõte.
12. august 09:55 Küsija ja mõtleja kirjutas:
On ilmne, et küsija küsib enda kohta: "Kes mina olen?" Ja vastus: "Sa oled mõte" on selle sama küsija enese olemus. "Sa tuled ja lähed". "Sa ilmud ja kaod". Mina märkan sind. Mina teadvustan sind. Sinu küsimus ja sinu vastus on sinu enese olemus. Sa küsid ja vastad enda eest. Mina märkan seda. Minus toimub see.

Kui mõtleja vastaks enda kohta: "Ma olen mõte", ei oleks ta enam eriti reaalne. Ta oleks paljastatud. Ma teadvustaksin, et ma ei ole mõte ja ma teadvustaksin, et minust ei saa mõelda. Milline maailm siis oleks? Mitte keegi ei saaks minust mõelda ja mina ei mõtleks mitte kellestki. Me kõik oleksime seesama ja meid ei oleks palju...
12. august 18:46 P kirjutas:
All that you are attached to, all that you love,
All that you know, someday will be gone.

Knowing this, and that the world is your mind
Which you create, play in, and suffer from,
Is known as discrimination.

Discriminate between the Real and the Unreal,
The known is unreal and will come and go
So stay with the Unknown, the Unchanging, the Truth.
Papaji
13. august 09:19 J kirjutas:
Tõeline mina ei küsi kunagi enda käest või enda kohta: "Kes olen mina?" või "Kes mina olen?". Küsija ja küsimus on üks, küsija küsib seda enese kohta. Seevastu vastata võib nii küsija kui ka tõeline olemus, kuid küsija ootab alati mingit loogilist, tundelist või vormiliselt tajutavat vastust. Tõeline olemus vastab enese olemusega.
13. august 12:44 Jätk kirjutas:
Ohho... jätkan samas rütmis...

Samas kui tõeline mina teadlikult küsib: "Kes olen mina?", on ta juba teadlik, et ta ei küsi, ta ei ole küsija ega küsimus. Samamoodi kui tõeline mina usub teadlikult teesklust (usub teadlikult enese teesklust, teesklejat), on ta juba teadlik, et ta ei teeskle, ta ei ole teeskleja ega teesklus ;).
14. august 21:09 J kirjutas:
Tõeline mina ei küsi kunagi enda käest või enda kohta: “Kes olen mina?” või “Kes mina olen?”. Samuti ei teeskle tõeline mina ennast kellegi teisena, et siis endalt või enda kohta küsida: “Kes oled sina?” või “Kes sina oled?”. Küsija ja küsimus on üks, küsija küsib seda enese kohta. Seevastu vastata võib nii küsija kui ka tõeline olemus, kuid küsija ootab alati mingit loogilist, tundelist või vormiliselt tajutavat vastust. Tõeline olemus vastab enese olemusega.
15. august 12:31 100% nõus! kirjutas:
You know that you know nothing.

Ramana Maharshi
18. august 19:36 Saladuse film kirjutas:
See film tegi pool transformatsioonist kui sellesse tõesti uskuda. Teine pool on positiivsetesse mõtetesse ehk mõtetesse üldiselt mitte klammerdumine.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):