Meelerahu »

Kas sa oled filosoof või realist?
[29. oktoober 2010 | Kirjutas: Kaido | 13235 korda loetud | kokku kommentaare: 14]

Kui ma 2006 aastal esimest korda oma Õpetajaga kohtusin, arvasin ma kergelt öeldes, et ta on ullike. Temaga kohtuda soovitas minu tollase ettevõtte investor, kes oli meie peale suured lootused ning panused asetanud, mis aga järgneva aastaga tema enda silmade all purunesid. Ehk hammustas tema ise liiga suure tüki, ja kindlasti olime meie liiga rohelised, et piisavalt suurt tükki alla neelata. See ei olegi tähtis - ma kaotasin küll oma raha, eneseväärikuse ning ka paljud sõbrad, aga alles jäi vähemalt kogemus.

Kuna ettevõte oli pankroti äärel ning minust kui inimesest oli järel vaid vari, soovitaski investor kohtuda tema "konsultandiga", kes olevat teda viimastel kuudel palju aidanud. Kohtusimegi siis. Kuigi ma sõitsin sel ajal ringi ilusa ning uhke BMW-ga ja ma ei teadnud ega huvitunud vähimalgi määral sisemisest arengust, kuulasin ma teda juba esimesel kohtumisel viisil, nagu ma ei ole kedagi enne teda ega ka pärast teda kuulanud. Ma olin lihtsalt hämmingus, kuidas miski sügaval minu sees tema jutule reageeris. "Jah, ma tean, et just niimoodi see on", kisas minu sees. Kuid see kõik oli alles algus.

Töö iseendaga
Õpetaja pani mind endaga tööle. Ta "soovitas" mul teha iga päev harjutusi ning mediteerida 3x päevas, sest see puhastavat meelt ning aitavat mul elu korda saada. "Yeah, right", mõtlesin ma muidugi selle peale, ja viilisin alguses osavalt nendest mõttetutest istumistest kõrvale. Ühel hetkel sai ta sellest aru, kuna ta nägi, et arengut ei toimu ning ta ütles mulle, et juhul, kui ma ei tee neid asju, mida ta soovitab, siis ei ole meil mõtet enam kokku ka saada. Vot see juba hirmutas mind. Kuna minu elu oli ikka täielikus ummikus, siis tema oli ainuke inimene, kellelt ma sain jõudu edasi liikuda. Ma ei tohtinud seda kaotada. Nii ma siis hakkasin mediteerima. Alguses väga vaevaliselt, sest meie meel on ju nagu purjus ahvipärdik, kes hüppab oksalt oksale, kuid juba 6 kuu pärast täheldasin ma esmast oskust hoida oma tähelepanu 10 sekundit soovitud objektil. Ning juba 3 aastat hiljem muutus meditatsioon meeldivaks. Seega, see oli seda kõike väärt.

Ma olen õnnelik, et minu ellu tuli Õpetaja. Paljudel seda võimalust ei ole ning nad peavad läbi ajama raamatute ning seminaridega. Ja just raamatutest ma soovisingi tegelikult kirjutada.

Aastal 2006 olid minu lemmikraamatuteks sügavalt esoteerilised teosed, mis andsid mulle energiat ning jõudu ellu jääda. Need rääkisid vaimsetest seadustest, energiatest, tšakratest ja inglitest. Ma lihtsalt ahmisin ning neelasin endasse kõik teosed, mis selliseid teemasid käsitlesid. Vahepeal hakkasin ma juba uskuma, et meie maailm ongi üks suur illusioon ning me ei peagi selle maailmaga tegelema. Me oleme vaimsed olendid ja meie ülesanne ongi jääda vaimseks. Jah, see kõik oli väga kasulik mulle sel ajal, sest minu sees oli palju valu ning piina, mida aitas sellist tüüpi informatsioon leevendada.

Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkasin ma küsima endalt küsimust: "Kuidas see informatsioon mind igapäevaelus edasi aitab?". Ma võin küll mõelda ja uskuda, et me oleme vaimolendid ning maailm on üks suur maatriks, aga mis siis? Mul oli küsimus, kuidas ma oma probleemidega hakkama saan? See, kui ma pistan oma pea liiva alla ning ütlen, et kõik on energia, hoiame tšakrad puhtad ning käsitleme maailma kui üht suurt energeetilist maatriksit, ei aita ju mitte kuidagi kaasa minu igapäevase elu elamisele. Jah, ma saan küll tuge ning abi ja inspiratsiooni esoteerilistest raamatutest, aga mis saab peale seda, kui ma selle raamatu jälle oma öökapi peale tagasi panen ning oma elu peale mõtlen? Siis avatakse jälle kõik need päris elu mürgikraanid, kust kallatakse mulle tonnide viisi seda jama jälle kaela.

Kas filosoofiline idealism või praktiline realism?
Mulle kirjutab umbes 10 inimest nädalas ning mõnedel harvadel juhtudel ma ka kohtun inimestega. Kuigi põhjused kirjutamiseks ning kohtumiseks on erinevad, läbib neid siiski üks väga oluline sarnane joon. Nimelt ütlevad inimesed, et nad on enda arendamisega tegelenud 5, 8 ja mõni isegi 15 aastat, nad on läbi lugenud kilomeetrite viisi raamatuid ning käinud kohal kümnetel Eestis ning välismaal pakutavatel seminaridel ja loengutel, aga nüüd on nende ellu tekkinud olukord, millega nad enam toime ei tule. Ja kui nad sellest olukorrast räägivad, tuleb välja, et see on üks täiesti tavaline keeruline situatsioon elus, millesse satuvad mingil hetkel kõik meist.

Milles siis probleem on? Jah, need inimesed on aastaid tegelenud filosoofilise idealismiga, millel ei ole päris maailmaga mitte midagi pistmist. Kogu see informatsioon, mida nad on omandanud, on vastu võetud ning läbi töödeldud intellektuaalsel tasandil, millest praktikasse ei ole rakendatud piiskagi. Ja nüüd, kui tuleb tegelema hakata päris elu probleemidega, ei ole neid teadmisi enam kuskil. Kuhu nad siis niimoodi kaovad? Nagu ma eespool juba ütlesin, annavad need raamatud meile väga palju jõudu ning inspiratsiooni, aga need on sageli kasutud igapäevaste elusituatsioonide lahendamisel - nendel lihtsalt puudub praktiline mõõde. Need on filosoofilist idealismi propageerivad raamatud, millel puudub praktiline reaalset maailma käsitlev dimensioon.

Teadvuse juhtimine on "võti" vabadusse
Kogu meie elu saab alguse teadvusest. Meie elu koosneb ju ainult 2 kanalist: esiteks sensoorne vastuvõtt välismaailmast (nägemine, kuulmine jt), ning teiseks meie mälu ning ettekujutlus. Põhimõtteliselt rohkem mitte midagi ei eksisteeri. Seega ei ole meie jaoks (rõhutan siinjuures, et konkreetse indiviidi jaoks, mitte absoluudis) olemas mitte midagi väljaspool meie teadvust. Kui sa lähed operatsioonile ja sulle tehakse anesteesiat, mille tagajärjel sa kaotad teadvuse, siis sinu jaoks lakkab ju maailm olemast - elu ei eksisteeri sinu jaoks enam. Seega saame sellest järeldada, et meie teadvusel on määrav roll, et päris maailmaga hakkama saada. Kuna meie päris maailm koosneb sellest, mida me tajume, ja millele lisandub meie mälu ning ettekujutlus, siis teadvuse juhtimise kaudu juhime me ka oma elu. Kui meie elus on probleemid, mis vajavad lahendamist, siis ei ole meil kasu sellest, kui me teame, et me oleme vaimolendid, kuskil on inglid ning allpool tajutavat reaalsust eksisteerib maatriks. Me ju elame praegu siin maailmas - me peame selle maailma reeglite kaudu oma elu korda saama.

Kuid mida siis tähendab oma elu korda saada? Minu lemmikütlus on selle kohta: "Universum, anna mulle jõudu muuta seda, mida ma muuta saan, kannatlikkust selle suhtes, mida ma muuta ei saa, ning tarkust, et nendel kahel vahet teha". Ma usun, et just siit saavad alguse meie kannatused. Me ju ei ole rahul oma eludega - vastasel juhul ei oleks meil probleeme. Kõik meie probleemid saavad alguse ainult sellest, et me ei ole rahul olemasoleva olukorraga, ning me soovime seda muuta. Kui see õnnestub meil, oleme me õnnelikud. Kui see aga ei õnnestu, oleme me kurjad ning kibestunud. Ja just siin tulebki mängu eespool nimetatud tark lause: "Kui ma tean, et ma saan midagi muuta, siis ma peaksin püüdma seda teha, aga ilma kannatamiseta. Kui ma tean, et ma ei saa midagi muuta, siis peaksin ma püüdma sellega leppida, aga ka ilma kannatamiseta. Kogu ülejäänud aja peaksin ma olema aga tähelepanelik selle suhtes, et mitte neid kahte olukorda segi ajaga, sest just selle tagajärjel tekib kannatamine asjade pärast, mida ma ei saa muuta, aga ma tahaksin muuta".

See on praktiline realism. Tere tulemast päris maailma.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
29. oktoober 08:07 G kirjutas:
Eks ta õige ole, ma ka nüüd üsna hiljuti mõistsin, et ainult rikkalikust vaimuelust ei piisa.
Aga kogu see teadmine on andnud sellise kindlustunde mis aitab nüüd enda eesmärkide suunas julgelt edasi liikuda. Ma justkui ei võtaks seda kõike enam nii tõsiselt ja isegi kui ma läbi peaksin kukkuma mingis teatud asjas , siis pole sellest ka midagi hullu, sest ma tean, et see ei oma enam nii suurt tähtsust minujaoks..
Ja elu iseenesest on muutunud väikestviisi mänguks kus on teatud reeglid ja strateegiad mida teadlikult järgides saavutamegi edu.
Pange paned siis proovid uuesti ja uuesti, seni kuni oled saanud selle mida tahtsid. Hirmu läbikukkumise ees pole. Niiet ma ütleks, et see teadlikkus meie vaimolenditeks olemisest on väga heaks toeks kogu selle kõige muuga mis selle taga kõik peitub.

Aitäh huvitava artikli eest, mida kohe hommikul vara hea oli lugeda!
29. oktoober 10:42 Kaido Pajumaa kirjutas:
Aitäh G! Väga head mõtted ...
29. oktoober 11:13 Koit kirjutas:
Õiged mõtted, Kaido! Näen seda iga päev, kui räägid inimesega, müüd talle mõnd ideed või teed koolitust. Ta on vaimustuses, emotsioon on üleval, tarkust ja teadmisi on juurde tulnud.. Ja siis läheb ta koju, ja EI MUUDA MITTE MIDAGI. Ma olen seda seostanud hirmudega. Inimesed kardavad palju rohkem asju, kui nad julgevad tunnistada. Ja siis mõtlevad välja vabandusi, miks mad midagi teha ei saa. Ja naljakas on see, et need hirmud ja vabandused on tegelikult väljamõeldud nende endi poolt. Ja ainus viis neist jagu saada, on need lihtsalt unustada või kõrvale jätta ja hakata tegutsema oma eesmärkide suunas. Sest praktika näitab, et polnudki midagi karta. Aga tegutsemata ei saa seda kunagi teada.
29. oktoober 11:51 Anneli kirjutas:
Aitäh, Kaido :) Meil on vist sama Õpetaja, saingi ta tänu sinu kodulehele. Ma olen ise aru saanud, et kui ma ei rakenda ellu tema soovitusi, mis ma siis üldse tema juures käin. Nii ma siis järgingi väga praktiliselt tema soovitusi: teen joogat, mediteerin, pean päevikut. Elus ikka on jamasid, aga muutunud on see, et ma ei võta kõike väga tõsiselt, Elu on muutunud lahedaks Mänguks. Ja mina ise selles mängus olen aina rohkem ja rohkem teadvel, olen teadlik oma mõtetest, tunnetest, käitumistest. Saan aru, et minu elu on seda värvi, mis värvi olen mina - see sinu teepaki näide on parim, mida ma üldse olen kuulnud.
Tänud, et oled olemas ja oma kogemisi meiega jagad :)
29. oktoober 12:31 Ene kirjutas:
Kasutan teatuid tehnikaid umbes paar nädalat peale koolitusi oma elus, on tõsi. Siis langen oma emotsioonide küüsi ning mõnulen nendes - vudin nendesse peitu, eelkõige on põhjuseks usalduse puudumine - kui otsin iseennast, siis ma ei tea,mis lõpuks juhtuda võib, see on hirmutav - see on nagu surmahirm.
Kui aga ei otsi ennast ja nt läen tagasi suhtesse, mis mind kuidagi ei rahulda,mis ei tööta, siis ma tean vähemalt, mis juhtub. Mõtlen väja,et kui ma olen piisavalt hea või mõtlen positiivseid mõtteid, siis seekord peab ju kõik hästi minema. Aga on siis mu elueesmärk tegeleda ainult selle suhte päästmisega? Kuigi see mees on mu lapse isa?
Praeguseks olen otsinud endale vähemalt Õpetaja
Vaevalt...
29. oktoober 12:37 Kaido Pajumaa kirjutas:
Ene!

Jah, see on tõsi, et suhted on üks väga keeruline teema. Aga ma usun, et ainult mõeldes häid mõtteid ei saa meie elus midagi juhtuda. Minu isiklikult näen ainult kahte varianti, millest esimene on sügavamal tasandil mõistmine, miks minu suhe on selline, miks teine inimene on selline ja mida mul sellest õppida on, või siis teine variant on minema jalutada. Elu ei ole raiskamist väärt. Kõige olulisem on elus mitte kannatada - see lihtsalt tapab meid ära. Kuid eelpool nimetatud kahel juhul ei toimu kannatamist - esimesel juhul annad oma suhtele uue tähenduse, teisel juhul lähed lihtsalt ära. Aga kannatamisel ei ole pointi.
29. oktoober 15:26 Kadri kirjutas:
Ellurakendamata teadmised on nn."surnud teadmised". Õnn kui inimene endale vaimse Õpetaja leiab, kui aga mitte, siis on ikkagi ka head kursused ja raamatud abiks. Õnneks neid tõeliselt häid ja igati praktilisi meile leidub. Oluline on et ei jääda ainult lugemise ja kursustel kohalkäimise tasemele vaid hakatakse saadaud teadmisi oma igapäevaelus kasutama, et neid hakataks praktiseerima.
29. oktoober 16:50 Tiiu kirjutas:
Tervist Teile kõigile!
Nii naljakas on see, et kuidas me kõik oleme kinni, ei julge öelda seda, ei julge võtta ette järgmist sammu, sest mida kõike TEISED võivad mõelda.... Kuid samas olen Teiega nõus, et suhted on....... teema. Ei taha seda sõna välja kirjutada, annab suurema kaalu sõnadele. Igaüks võib võtta, nii nagu heaks arvab.
Naljaks lugu tuli meelde: lihtsalt ühel õhtul ujulas alatedlikult kuidagi juhtusin vaatama, mis näoga inimesed on basseinis, ja oh seda üllatust- kõigil, peale LASTE, kordan veel kord, peale LASTE, olid täiskasvanutel, mornid, kui mitte öelda, vihased, tigedad näod ees nagu oleks neid vägisi vette aetud!!!
Olgem rõõmsad!
Me võime lugeda raamatuid, käia kursustel, kuid samas peame hakkama muutma iseenda mõtlemist, nii nagu Sina Kaido, seda meile kogu aeg kordad.

Aitäh Sulle Kaido!

Ilusat nädalavahetust Teile kõigile!

Tervitab Tiiu
30. oktoober 00:37 Mõtleja kirjutas:
Tundub,et siin on kogemuste vahetamise võimalus.Olen tänulik,kui nägin veepisara muutumist KAUNIKS kui teda TÄNATI.Tahtsin ka ilusamaks muutuda.Hakkasin tänama kõikki kohtumisi.Õppisin aru saama ,et i l m a ma muuta ei saa,on võimalik olla vaid tänulik igasugusest ilmast.Algul see kraapis ainult pinda,ja ma olin nagu väike laps,kes oli õppinud rumala sõna ja ei öelnud seda seal,kus see oli keelatud,aga nurga taga küll!See soov, muutuda heaks,ei olnud veel SISESTATUD,olin selle ainult hirmuga KEELANUD.Lugesin esoteerilist teksti ja märkisin,et see on Marile ja see on Jürile...Tahtsin nende õpetuste kaudu parandada teisi..Ise hakkasin õppima palju hiljem.Nüüd mul on tavaks öelda,et "ilm kui ilm"-(suhe kui suhe)Alati sellele on vöimalik olla tänulik.Õpin tänama(ka seda,mida varem vihkasin,sest õppisin olema rõõmus,et märkasin varakult oma viha ja hirmu,nüüd oli võimalik see vabaks lasta.Ei või ju kivi ka kukutada käest kui seda ei märka! Aga kes on siis mulle ÕPETAJA!Olete te kõik,keda olen elus kohanud ja kellele olen OSANUD olla TÄNULIK.Oleme siis kõik eriti head õpilased ja õpetajad teineteisele.Õnne ei leia väljapoolt sest võime vaid OLLA ÕNNELIKUD!Miks me siis tihti ütleme,et see pole VEEL võimalik,kui just selle ütlemisega oleme ise oma ÕNNELIKUst OLEMISEST loobunud.Kaido on ju meile õpetanud-minevik on möödas ja tulevik vaid ettekujutus...Mina tänan,mina tõesti tänan teid kõikki.
11. november 11:01 A kirjutas:
G-ga nõus, meie meeled ja vaimsus vajavad vaigimistamist, selge! Liigne vaigistamine viib selleni, et me ei taju enam obketiivselt materjaalset maailma. Kui see on vaimsel teel taotluslik, on kõik hästi. Tasakaal on kindlasti oluline, sest me vajame toitu, riideid ja meie kliimas ka toasoojust, selleks on vaja praktilist meelt, et luua ka materjaalne heaolu.
Kui saavutad paariks päevaks vau-effekti ja emotsioonid on üleval,kahjuks sellest üksi ei piisa, et toime tulla enda ja eluga. Areneda ja õppida on palju, ühest elust siin maailmas ilmselt ei piisa.
Liialda ei tasu millegiga!
11. november 12:06 Kaido Pajumaa kirjutas:
Rahustuseks kõikidele filosoofidele ning julgustuseks kõikidele nendele, kes soovivad ise järele proovida: "Enda meele vaigistamine ei vii iialgi selleni, et me ei taju objektiivset maailma. See on täiesti 100% vastupidi! Oma meele ning seal oleva müra - hinnangud, uskumused jms - vähendamine viib just selleni, et me hakkame tajuma maailma objektiivselt, mitte aga subjektiivselt läbi oma isikliku filtri. See on üks meditatsiooni peamisi eesmärke - kogeda maailma sellisena, nagu see tegelikult on. Mitte aga sellisena, nagu me selle ise "välja mõtleme"."

Kahjuks on selline arvamus, nagu A pakkus, väga levinud. Kuid seda saavad ainult arvata inimesed, kes ei ole kunagi ise kogenud seda, mis juhtub siis, kui müra peas vähenema hakkab. Just sellest see artikkel rääkiski: "Kas sa oled filosoof või realist?" ;)
11. november 18:15 A kirjutas:
Kaido!
Palun loe uuesti minu arvamust, sinu tuline vastus ei lähe kokku sellega, mida ma tegelikult öelda tahtsin.
Parimat!
11. november 22:19 Kaido Pajumaa kirjutas:
Jah, ma tean, see oli selline profülaktilise eesmärgiga kommentaar, kuna selline on väga levinud hirm mitte-meditserijate hulgas. See ei olnud sulle suunatud, A. Vabandan, kui tundsid end halvasti seetõttu.
12. november 11:38 A kirjutas:
Tänan vabanduse eest! Tegelikult ei olnud see minu jaoks oluline, sest ma ei võta ammu enam midagi isiklikult! Inimesed ongi erinevad, eluteed on erinevad, eduvalemid on erinevad ja kõigil on õigus oma arvamusele.
Minu puhul mediteerimine on viinud selleni, et minu meeled on puhtad, ma ei kanna kaasas ülearuseid mõtteid. See viib selleni, et sa naudid olemist, ka ebameeldivat ja meeldivat. Lõpuks tuleb sinu sisse suur tühjus,(heasmõttes tühjus) kui inimene ei ole selleks tundeks valmis siis võibki tekkida hirm.
Minu jaoks on olemine see, et ma elan igapäev oma elu nii heas ning halvas, olles seejuures realist ja filosoof ühesisiksuses. Olen seda aastaid õppinud, see pole kerge olnud aga tulemused on väga meeldivad enda jaoks.
See on minu kogemus, ma ei tea millised on sinu kogemused ja kas sina oled oma hingerahu leidnud.
Vaimne teekond on väga isiklik ja kõigil erinev, väga erinev.
Parimat kõigile!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):