Eneseareng »

Vastastikune lahkus
[14. juuni 2011 | Kirjutas: Kaido | 24153 korda loetud | kokku kommentaare: 24]

Soovin jagada üht lugu, mis pani mind mõtlema elutsüklist - sellest kuidas meid ümbritsev elu spiraali mööda käib.

Kord istusin seljaga vastu suurt tammepuud ja üllatuseks kõnetas puu mind murelikul toonil: "Olen suur ja võimas puu", alustas
ta, "ja mul on mõnevõrra piinlik tunnistada, et osad minu lehed on kukkunud maha". "Asi on selles," jätkas puu, "et ma ei saa endale lubada lehtede langemist. Mida küll inimesed minust arvavad, kui ma selline kidur ja kiilas olen? Nad näevad mind paljana, nõrgana ja järeleandlikuna. Ma pole kindel, et saan edasi minna, kui mul on läbida selline katsumus."

"Aga puu," vastasin ma, "te peate mõistma, et see on vaid osa teie elu aastaajast. Igal sügisel te kaotate oma lehed - sellepärast me, inimesed, kutsumegi seda "lehtede langemise ajaks". Ja siis tulevad kevadel uued pungad, võrsed, ja uued lehed on ilusamad kui kunagi varem. "
 
"Kuidas sa saad selliseid asju rääkida?" küsis puu, "Kes sa oled?"
 
"Ma olen lihtsalt elu jälgija ja ma olen märganud elutsükleid. Tegelikult igale poole, kuhu ma looduses
vaatan, näen sama elutöökogemust ja tarkust. Ma mõtlen elutarkust, asjade mõistuspärast järjestust ehk loodustsükleid. Nagu tead, tammetõrud ei kasva kunagi mändideks, ja beebiküülikud ei saa kunagi kasvada karudeks. Vili on kuidagi juba meie seemnetesse sisse programmeeritud. See on osa sellest, mida ma nimetan elutarkuseks.

Meil, inimestel, on võimalus jälgida ka meie enda kehatarkust. Sel momendil, kui meie keha saab haavata, hakkab see iseend tervendama. Kui me sööme midagi mürgist, siis keha teeb kõik, et sellest mürgist vabaneda, end kaitsta ja see meist väljutada. Kõik, mida organism teeb, on kujundatud eesmärgiga taastada loomulik tasakaal.

Meie mõtlemise taga on meie sisemine tarkus. Sel hetkel, kui me mõtleme mõne mürgise mõtte, tunneme end halvasti. See hoiatab meid, et sel rajal mitte edasi minna. Tervislikud mõtted toodavad aga tervislikke tundeid - rahu ja heaolu - andes märku, et oleme õigel teel.
 
See loomulik baromeeter juhib meid eksimatult tagasi loodusliku ja vaimse tervise ning tasakaalu juurde. Selles olekus on meil juurdepääs meie sees peidusolevale tarkusele, mis juhatab meid sügavamale kui me seda lubame. Kahjuks mitte kõik ei mõista seda lihtsat tarkust ja vastastikust lahkust, mis meie muidu nii ebastabiilses maailmas eksisteerib".
 
Mis on vastastikune lahkus?
 
Iga süsteem toimib sel eeldusel, et mida paremini ma end tunnen, seda sügavamale tarkusele ma ligi pääsen. Ja vastupidi, mida lähemale ma tarkusele jõuan, seda paremini end tunnen. Selles seisnebki vastastikune lahkus."
 
Puu küsis seepeale salapäraselt: "Kas ma saan siin siis ebalemata 100 aastat järjest seista?"
 
"Puu, ma ei oska seda sulle seletada," vastasin ausalt. "Ega see tarkus ei ole eksimatu. Inimesed surevad ja ka nii ka puud. Aga ma saan seda jälgida ja vaadelda selle isikupäratut natuuri. Seda vaadeldes on see loomulik eluring kõikide jaoks. See on nagu loomulik järjekord elus"
 
Istusime vaikselt koos puuga, minu selg vastu teda - mina ja tammepuu - tunnetades seotust, kuid sügavam side oli hoopis jagatud kaduvus.
 
See vestlus on lõppematu - aga mida rohkem ma selles suunas
vaatan, seda rohkem ma mõistan, kui vähe ma näen. Aga kuidagi isegi see vähene, mida näen, teeb mu elu paremaks ja paremaks.Seetõttu istu alati mõne sümpaatse puu vastu ja tervita teda - võid üllatuda, mida tal on õpetada.

Me elame keset lagunemisprotsessi
See lugu pani mind mõtlema sellest, kuidas me elame keset lagunemisprotsessi. Loomise protsess on illusioon. Kõik on lagunemas. Imiku esimene hingetõmme on märk sellest, et ta hakkab nüüd liikuma surma poole. Me kõik liigume ühes suunas. Ja kogu maailm liigub ühes suunas. Me elame kogu aeg lagunemisprotsessi keskel. Kui me püüame seda peatada, saame haiget. Kui me oskame seda märgata ning seda aktsepteerida, leiame rahu. Siin maailmas ei ole mitte ühtegi püsivat asja. Vähemalt materiaalset mitte. On vaid üks asi, mis on püsiv - see on see, et sa oled olemas. Ükskõik, kas sa lood või märkad lagunemist, sa oled. Sa tunnistad ning teadvustad, mis sinu ümber toimub.

Miks asjad ikkagi lagunevad? Sest see on meie maailma olemus. Miks suhted, vaated ja ettevõtmised lagunevad? Sest me õpime muutuse kaudu. Kui Elu näeks ette püsivaid suhteid, siis peaksid kõik suhted olema püsivad. Siiski kaotame me oma lähedasi. Kui nii lähedased suhted purunevad, siis mida veel rääkida intiimsuhetest? Kõik ju laguneb. Ükskõik kui palju me ka ei püüaks end hoida ja suhteid säilitada, ühel päeval peame ikkagi nendest loobuma. Me ei taha seda teadvustada, sest sellisel viisil tundub kõik nii masendav, lihtsam on hoida kinni ja eirata.

Tegelikult on aga täpselt vastupidi. Hetkel, mil teadvustame, et kogu maailm on muutuv, lagunev, uuenev, leiame rahu. Mõtted tulevad ja lähevad. Tunded tulevad ja lähevad. Hirmud tulevad ja lähevad. Asjad tulevad ja lähevad. Kõik tuleb ja läheb. See on suur illusioon, nagu midagi oleks püsivat. See tunne tekib meisse ainult kahe sisemise tööriista kaudu - mälu ja ettekujutlus. Need vahendid tekitavad meis tunde püsivusest ja permanentsusest. Me mäletame, kuidas asjad olid, ja kui midagi muutub, ei taha me sellega leppida. Me hoiame mälus sündmusi, mis meile meeldisid ja me tahame neid tagasi. Ning samamoodi kasutame ettekujutlust - me kujutame ette, kuidas asjad võiksid olla. Ning kui asjad ei lähe täpselt nii, siis jälle kannatame. Aga kannatus tekib ainult sellest, et ma klammerdume oma mälus ja ettekujutlususes loodud virtuaalsete sündmuste külge. Päris elus - nüüd ja praegu - ei ole midagi kunagi halvasti.

Kõik laguneb. Ja meie vaatame seda pealt. Kui me ei püüa sellest kinni hoida, leiame rahu. Lagunemine on seotud emotsioonidega, mistõttu on see väga subjektiivne. Negatiivseks nimetame lagunemist, kui asjad lähevad meie ootustele vastupidises suunas. Loomiseks nimetame, kui asjad lähevad meie ootustega kooskõlas. Aga isegi see on vale, sest kellelegi teisele võib meie poolt vaadatav lagunemine olla hoopis loomine, ja meie loomine nende jaoks lagunemine. Kuna kõik on muutuses, siis ei saa isegi defineerida, mis asi on loomine ja mis asi lagunemine. On ainult muutumine. See on ainuke tõde. Ja ka see, et kui me hoiame asjadest kinni liigselt kinni, saame haiget.

Kas sa tahad sellest, mis laguneb, kinni hoida?

Mina tahan vaadata, kuhu Elu mind juhib. Lagunemine on ainult selleks, et uus saaks asemele tulla. See on elutsükkel. See on kasv. Kõik muu on vaid protsess ja liikumine, millest ma osa võtan, kuid mis mind sügavamal tasandil puudutada ei saa. Ma olen taas alguses. Kõik algab jälle. See on imeline - see minu elu.

Proovi asjadest ülesaamise asemel keskenduda olemisele, muutumisele ja arenemisele.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
14. juuni 16:06 Triin kirjutas:
Kaido proovi LAGUNEMISE illusiooni asemel keskenduda OLEMISELE,MUUTUMISELE JA ARENEMISELE.Lagunemist pole,on muutumine .Vett on maailmas kogu aeg sama palju,see ainult muutub pidevalt aur,vihm,rahe, jää,lumi,vesi,mis on kord must ,siis puhas.Universum puhastab aurustades ja lastes puhta vihmana maale sadada.Nii on kõigega siin maailmas.Lagunemine on tõesti tühipaljas illusioon inimese peas.
14. juuni 16:19 K.T. kirjutas:
Elus on ainult üks kindel asi ja see on muutumine.
14. juuni 16:34 Natalja Portunova kirjutas:
Kahjuks, minu jaoks "lagunemine" või "langemine" ei ole tühipaljas illusioon mitte peas ega elus. Kaido kirjeldas muidugi liiga ilusat ja lohutavad pilti sellest, et puul ikka kevadel õitsevad uuesti lehed. Kui elu tõesti oleks tsükliline, siis vähemalt inimestel oleks lootus saada paremaks, õnnelikumaks ja rikkamaks lühiksel perioodil - näiteks, kevadel. Kahjuks, elu on palju hullem ja halvem... Ei taha liiga negatiivselt rääkida, aga elu ja majandus ei arene spiraali järgi ega keerle ringi/ellipsi järgi nagu maakera ja päike. Mul on raskelt seletada, mis täpsemini toimub, aga loodan, et leidub inimesed, kes veendavad mind, et ma eksin. Ma tahan loota, et ma eksin, sest missuguse pilti mida ma saan, ei saa nimetada lohutamiseks!!!
14. juuni 16:40 Illi kirjutas:
Mitte lagunev, vaid muutuv on kõik.
14. juuni 17:33 K kirjutas:
Väga õige ja lihtne on kõik see! Ja nii on kergem elada. Ammu tuntud tõde ju, et me ise elame oma elu keeruliseks.
14. juuni 18:10 m kirjutas:
Muutumine toimub ainult illusioonis,aga armastuse tõeline tähendus ei muutu iialgi,ta lihtsalt on.
14. juuni 18:23 helju kirjutas:
Olen kevadel sündinud ja mul on raske kui mitte võimatu aru saada n.ö.lagunemise mõtteviisist.
14. juuni 20:28 maria kirjutas:
Olen seda meelt, ei ole oluline mida moodi asju nimetada.Oluline on olla teadvel ja märgata ,mis toimub.
Miks toimub,sest muidu oleks ju paigalseis ja kui väga kaua seiseb miski, siis võib see halvaks minna.Muutumine ongi oluline ja meile jääb rõõm selles muutuses osaline olla, tänutundes, avatud olles ja jagades.
15. juuni 09:52 ollsaigon kirjutas:
Energia jäävuse seadus... sellegipoolest rääkis Kaido lihtsalt väga ilusas poeetilises keeles mõnus, lahe, Absoluutne on ainult Sinu hing ehk lihtsustatult SinuTeadvus; vormitu löputute vöimaluste väli, mida kahjuks me piirame ise oma mötete ja klammerdumistega MINA olen jne.
Ole Tubli Kaido, edu Sulle...
15. juuni 23:39 J.K. kirjutas:
Ja tegelikult,midagi ei olegi JUHTUNUD,kõik on olnud vaid UNI,tuleb üles ärgata ja tõdeda,et TEGELIKULT OLEN SEE ARMASTUS ISE;SELLE KÕIGE LOOJA, nii kui olen siia unne loonud ennast ja teised,kõik tunded ja mõtetused,kiusanud ennast igasuguse tühja-tähjaga.Ja ärgates võin "minna" uuesti teistsugusesse unne (ellu) või hoopis lõpetada selliste unede nägemise.Mina olen see looja ja tõmban endale lähedale just seda mida usun "õigeks" või "valeks"
Seega arusaamine lagunemisest, on juba soov ärgata, muutes selles unes asjad valmis ÄRKAMISEKS -OLEMISSE
17. juuni 14:39 Heli kirjutas:
sama ka meie mõtete ja arusaamisega maailmast, need sünnivad, voolavad, muutuvad, kaovad. Ja kui sa neisse klammerdud, saad haiget. Need on kinnisideed ja muutumatud arusaamad. Näiteks, kui oled pähe võtnud, et jumal on suur kuri habetunud ja sauaga mees pilvedel, kes iga su halva mõtte peale kulmu kortsutab ja sind karistab. Aga paljud just nii arvavad ja on hapniku enda jaoks kinni keeranud. Kui vanast nõus loobuma pole, ei mahu sinna ka midagi uut. Ja ükskõik, kuipalju me lahti laseme, alati tuleb selle asemele midagi uut, millest lahti lasta. Ja vahel tuleb ka võidelda. Me ei ole ju lilled ;)
17. juuni 15:11 Heli kirjutas:
ja veel...
dimensioonide vahel rändajatele, kelle jaoks kogu elu suur illusioon kipub olema, olen ammu tahtnud soovitada--laske endale vahel vastu hambaid anda, ikka korralikult, siis suudate illusoorsusest aegajalt reaalsuses ka käia.
17. juuni 19:35 Anu kirjutas:
Natuke kummaline oli seda lugu lugeda. Miks?
Sest, kui loomise protsess on illusioon loo autori arvates, kuidas saab siis midagi laguneda. See, et miski, midagi või mida iganes saaks laguneda, tuleb see enne kellegi või millegi poolt luua.
Loomise protsess ei ole kunagi illusioon, vaid kellegi või millegi kavatsus või hea tahe luua.
Lagunemine, surm, millegi lõpp on loomulik kulgemise protsess, inimese ETTEKUJUTUS loomulikust kulgemisest võib olla illusioon aga kindlasti mitte protsess ISE ENESES.
See teema on väga filosoofiline ja sellel teemal võiks tundide kaupa filosofeerida. Tahtsin vaid edasi anda oma mõtet. LOOMINE ON VÄGA ILUS JA VAIMNE TEGEVUS. Kas inimene tegeleb aiandusega, maalib,kujundab oma sisemaailma, meisterdab midagi, tikib, koob, ehitab midagi, küpsetab midagi, jne. jne. SEE KÕIK ON LOOMINE. Pole lihtsalt vaja muretseda selle üle, kas see looming püsib, kestab, kas see saab kellegi poolt kiidetud, laguneb või hävineb. Kui saab selgeks, miks me midagi tahame luua siis pole enam muret. Kõik kulgeb ikka, nii nagu kulgeb. Olgem loomingulised!
17. juuni 19:40 Kristiina kirjutas:
head mõtted ka N.D. Walshi raamatus Kui muutub kõik, muuda kõike
18. juuni 08:18 Veix kirjutas:
jõudu
18. juuni 17:37 Heli kirjutas:
tarvis
19. juuni 11:52 Lüüne kirjutas:
Armastust ja tasakaalu, Kaido! Loomise vabadus on Sinu. Lood, mida kogeda soovid. Ka lagunemist, kui soovid:)
21. juuni 20:54 meeri kirjutas:
Mulle meeldis. Nii lihtsalt ja selgelt meelde tuletatud ,et kõik on muutumises ja iga hetk siin elus on võimas ja väärt elamist. Aitäh! Palju armastust kõigile armsatele inimestele!
22. juuni 09:49 Katariina kirjutas:
Kui lumehelves sulab, kas ta siis laguneb?

Mis puutub inimsuhetesse, siis mulle tundub, et kui suuta ka siin märgata ja aktsepteerida muutusi, siis võib protsess olla lagunemisele hoopis vastupidine.

Rõõmu!
22. juuni 18:43 Annely kirjutas:
Elada tuleb nüüd ja praegu , läheb nii nagu minema peab tuleb sellest võtta parim.
22. juuni 22:57 ene kirjutas:
...kõigil vast oleks hea teada ja meeles pidada,et laguneme igal hetkel...seep. universum annab mõnele rohkem,mõnele vähem märku...kuidas edasi kõndida ja ennast muuta,et vähem laguneksime...just negat.märguannetega,kuni ikka mõistaks,et meie mõtlemises miskit väga valesti...
23. juuni 23:45 mina. kirjutas:
Just seda artiklit ma praegu vajasingi! Aitäh!
25. juuni 08:27 viive kirjutas:
Lagunemine....kõik on õige,aga pidevalt sellele mõelda ei tasuksTuleb lihtsalt elada hetkes ja armastada seda,mid on antud.ELU.Mis on armastus.Saadan mõttetera inimese sulest,kes on alles kuus kuud eesti keelt õppinud ja kelle on saatus minu teele saatnud.Mis on armastus-Kaks hinge ja mõte.Kus armastus tuleb-ta tuleb ja on siin.Mis on puhas armastus-mis ise ennast puhastab.Millal on armastus kõige sügavam-Siis,kui kõik vaikne on.Millal on see armastus kõige kallim-siis,kui tema olemas on.Ütle,kuidas armastus räägib-armastus ei räägi,see armastab.
02. juuli 01:00 hindra kirjutas:
Lagunemine või lõputu elu. See tuleneb inimese arusaamadest. Neid arusaamu mõjutab meid ümbritsev keskkond, hingeline seisund, east sõltuvus jne.
Igal indiviidil on temale omane vastuvõtlikkus ja nö kommunismi ei tule.
Naljakas oleks ka kui kõik ühtmoodi ainult õndsalt üksteisele otsa vaataksid ja oleks iseendaga ja teistega rahul.
Lagunemisest ei taha isegi surijad kuulda.
Lõputut elu... ma ei arva, et seda ka tänapäeva usklikud usuvad.
Minu ema ütles alati, et meie jumal on loodus ja surematus on see, et jääme looduse ringkäiku, mis sisuliset ongi lagunemine muutumise eesmärgil, sest energia jäävuse seadusesse ma usun e. loodus tühja kohta ei armasta.
Naised teavad kuidas tunda rõõmu pisiasjadest- ilusast algavast päevast, heast sõnast jne. Üks väga tähtis asi - püüa eemalduda halbadest või sulle ebamugavatest inimestest. See aitab säästa positiivseid emotsioone, mis ühtlasi säästavad sind tervenisti.
Üsna tihti aitab ka neid sinupoolne positiivne märkus, sest nende negatiivne suhtumine teitesse on tingitud nende endi madalast enesehinnangust-me kõik ju teame- parim eneskaitse on rünnak.
Ah, praeguseks aitab.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):