Eneseareng »

Kas sa julged oma mõtteid mitte mõelda?
[28. mai 2011 | Kirjutas: Kaido | 8567 korda loetud | kokku kommentaare: 4]

Rene Descartes on öelnud "Ma mõtlen, järelikult olen olemas". Seda õpetatakse meile koolis ning selle kaudu pannakse alus kõikidele meie probleemidele. Karm, aga tegelikkus.

Kui me võtame omaks väite Ma mõtlen, järelikult olen olemas, tunnistame endale, et meie olemegi mõtted. Descartes samastab selle väite kaudu inimese olemuse mõtetega. Järelikult, kui ma ei mõtle, siis ma ei olegi olemas. Kui jabur.

Ära siis ole olemas
Proovi korraks siis eksisteerimast lakata selle kaudu, et ära korraks mõtle. Meil kõikidel on teatud tüüpi mõtteaugud. Näiteks satud hunnitule päikeseloojangule peale ning sa lihtsalt vaatad. Mõne hetkel vältel ei mõtle sa mitte ühtegi mõtet. Sa lihtsalt vaatad. Kas sa oled sel hetkel olemas või ei ole?

Sarnane olukord tekib siis, kui keegi ütleb või teeb meile midagi, mida me ei oleks iial oodanud. Ka sellistel hetkedel kiilub meie mõistus lihtsalt kinni ja kõik seisab. Kas me oleme sellistel hetkedel olemas või mitte?

Ja maailma lihtsam test. Kui sa sügavalt magama jääd, siis sa ei mõtle. Kas sind ei ole siis olemas, kui sa magad?

Kas sa julged olemas olla?
Ma usun, et sa oled tänaseks aru saanud, et mõtlemine ei ole mitte meie olemise tõestus, vaid kõikide meie probleemide tõestus. Kui me ei mõtleks, ei oleks meil ka mitte ühtegi probleemi. Alles jääks ainult faktiline maailma, mille suunamiseks kasutame teadlikku tegutsemist.

Meie probleemid ja mured saavad alguse aga sellest, et meie mõistus - seesama, mille Descartes deklareeris meie olemise aluseks - tahab kogu aeg kõiki neid asju, mida meil ei ole, ja tahab vabaneda nendest asjadest, mis meil olemas on. See jookseb tuhatjalu kõikide heade asjade suunas, ja kui me sinna ei jõua, oleme vihased. Ning samuti põgeneb see kõikide halbade asjade eest, ning kui see ei õnnestu, oleme taas rahulolematud ning õnnetud.

Mis aga oleks, kui me ei mõtleks nii palju nagu tavaliselt? Jah, mõtlemise võime peab jääma, sest me oleme ikkagi intelligentsed olendid ja me kasutame oma mõistust asjade ärategemiseks, kuid enamuse ajast ei ole meie mõistus "ärategemise" režiimil, vaid mingite mõttetute olukordade ketramise režiimil. Jälgi natukene aega oma mõtteid ja sa märkad, kui vähe on päeva jooksul erinevaid teemasid, mida sa peas ketrad. Ühed ja samad teemad kogu aeg. No kaua võib!

Miks me ei oska mitte mõelda?
Meie elu oleks palju lihtsam ja rõõmsam, kui me oskaksime mitte mõelda. Aga me ei oska. Me identifitseerime end kogu aeg oma mõtlemisega, mistõttu me ei märkagi mõtlemisest tekkivat valu. Me tahame seda ja seda, ning me tahame vabaneda sellest ning sellest. Aga see ei õnnestu alati. Ja siis on valus ...

Mõtlemist on võimalik peatada. Seda on võimalik õppida peatama. Jah, see ei ole lihtne, kuid mitte seepärast, et see tehniliselt keeruline oleks, vaid esimene barjäär on psühholoogiline - me lihtsalt ei julge.

Kui sa õpid ära esmased tehnikad mõtlemise peatamiseks, tekivad hetkelised "mustad augud" peas ja meil on tunne, nagu maailm variseks kokku. Need on need hetked, kui mõistus saab aru, et ta ei pea sellest kõigest kinni hoidma, millest ta on harjunud kinni hoidma. Mõistus saab aru, et maailm eksisteerib väga edukalt ka siis, kui tema ei tegele sellega kogu aeg.

See on alguses hirmuäratav, sest me oleme harjunud kogu aeg maailm oma kontrolli all hoidma. Ehh, enda peas. Milline rumalus. Me püüame maailma enda peas kogu aeg korda teha ja enda pilli järgi tantsima panna. Ja kui me siis avastame, et päris maailm ei allu sellele, oleme taas vihased. Ja niimoodi päevast päeva, aastast aastasse. Tõesti, no kaua võib!

Võib nii kaua, kuni sa ise ütled endale, et tegelikult sa ei pea kõiki neid mõtteid mõtlema. See on tõesti vaid ühe otsuse taga. See ei toimu hetkega, et sa enam üldse ei mõtle, vaid sa õpid üksikutel hetkedel maailmast lahti laskma. Sellest maailmast, mida sa oled kogu aeg oma mõtetega kontrollida püüdnud. See ei õnnestu! See kõik ju toimub sinu peas. Kuidas sa saaksid oma mõtetega kontrollida sind ümbritsevat maailma?

Lase lahti! Sul ei ole kaotada mitte midagi. Kui sa ei julge korraga kõigest lahti lasta, siis lase lahti üksikutel hetkedel. Nendel hetkedel, kui sa tunned, et nüüd aitab. Nendel hetkedel too oma tähelepanu sisse ja teadvusta "Ma olen olemas. Jah, ma olen". Ning sa oled olemas sõltumata, kas sa mõtled või ei mõtle. Sa oled olemas, sest see on kõik, mida sa oled. Kõik muu mõtled sa lihtsalt välja.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
28. mai 22:07 I. kirjutas:
..................................................................................................................

Kui ma joonistan või maalin,
kuulan muusikat, trimmin klipe,
teen pilte, kirjutan luuletusi v.
laste raamatut ümber või ise,
moodustan poolvääriskividest midagi..
midagi kunstilist või nii......
nn... nokitsen...
kleebin või õmblen ..
MA EI MÕTLE.. Ma ei kuule ja ma ei näe......
Kui just ei segata siis tunnid mööduvad ja ma ei saa aru, et mitu tundi on möödunud....
Ma kaotan täielikult taju....

..JAH..
........MA OLEN OLEMAS.......

.........................................................
.........................................................
29. mai 14:48 Anu kirjutas:
Üle mõtlemine ja mitte mõtlemine on ühe asja kaks külge, äärmuslikku külge. Vaevalt, et sellist mõtlemist Descartes silmas pidas. Tänu mõtlemisele saame olla olemas, sest korrastatud mõtlemine tagab meile tasakaaluka olemise. Nagu Hamletis OLLA VÕI MITTE OLLA, SELLES ON KÜSIMUS, ehk kuidas olla, saame me ainult teada läbi mõtlemise. Kogemus, teadlikud ja korrastatud mõtted tagavad rahuloleva olemise ning tekib julgus, vaatamata kõigele, sa suudad elada täisväärtuslikult. Ma ei pea siin silmas, et võtta elult viimast, vaid LIHTSALT ELADA, vaatamata sellele, mis tuleb sinu ellu või mis läheb sinu elust.
01. juuni 21:42 Renna Ali kirjutas:
Transtsendeerumise oskus on öpitav ja vaimse arengu oluline osa ja oskus. Peaks olema koolides öppeainena algklassidest alates.
10. juuli 23:16 Assar kirjutas:
Måletan "Kilplased" raamatus pilti, kuidas need lollikesed møelda yritasid. Kuidas møelda, milleks møelda, miks møelda, millest møelda jne. Vot hoopis selles on kysimus?
Millegipårast tunnevad inimesed end rohkem elus, kui kogevad eluhådasid ja kipuvad olema emotsioonitud, kui køik lihtsalt håsti on? Meie tuleviku loovadki meie endi valitud møtted ja milliste emotsioonidega neid møtleme.
Tundke elust røømu ja keelduge negatiivsete emotsioonidega møtetest. Køik on elus suhteline ja kindlasti leiate ka alul kehvana tundunud olukorras ka positiivseid momente. Olge elus ja ønnelikud!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):