Eneseareng »

Mitmendal ringil oled sina oma elus?
[23. september 2010 | Kirjutas: Kaido | 8071 korda loetud | kokku kommentaare: 26]

Täna on september. Alles mõni aeg tagasi oli jälle september? Mis selle ajaga juhtus?
Täna on neljapäev. Alles mõni päev tagasi oli jälle neljapäev. Mis vahepeal juhtus?
Täna ärkasid sa üles. Alles eile ärkasid sa ka üles. Mis eilse päevaga juhtus?

Kas sulle tundub ka vaheapeal, et kogu meie elu on üks suur tsirkus? Mulle tundub see ikka väga tihti. No vaata seda elu siis lähemalt. Või no vaata iseennast - mis sinu elus toimub? Päevad lähevad, nädalad lähevad, kuud ning aastad lähevad. Aga kõik on justkui sama kogu aeg. Jah, okei, toimuvad teatud muutused sinu välises ning sisemises maailmas, aga kas sulle ei tundu, et me oleksime justkui mingisuguse vurri peal, mis käib meie all tohutu kiirusega ringi ja meie oleme siis meistrid, kes püüavad selle vurri peal midagi ära teha.

Päevad lendavad
Hea on alustada päevadest. Kõik meie päevad on väga väga sarnased. Vähemalt minu omad küll - äratus kell 5.40, jooga kuni kella 6.15, siis pesema, siis sööma ning kell 7.05 üldjuhul arvuti taha. Seejärel 8.30 laps lasteaeda, kell 9.30 trenni ning alates kella 11 siis vastavad toimetused kas kodus, kontoris või kohtumised. Ja õhtul laps koju, süüa ning kõik need tegevused, mida me teeme. No aga vaata seda elu - kas see paistab sinu jaoks loogiline? Minu jaoks küll mitte? See on täpselt nagu filmist Truman Show välja võetud stseen.

Meie elud on väga sarnased. Need ei ole mitte sarnased seetõttu, et me teeksime samasid asju, vaid oma struktuurilt, ülesehituselt. Need on lihtsalt elud. Päevast päeva, kuust kuusse ning aastast aastasse. See on ikka täielik kostüümidraama. Eriti hästi märkabki seda siis, kui enam ei ole elus muresid - kui on aega kulgeda ning jälgida kulgemist. Nii ma siis istun igal hommikul kell 6.50 köögis aknalaua peal, vaatan ärkavat maailma ning tunnen, kuidas kõik inimesed on kuhugi purki surutud oma igapäevamuredega tegelema, nagu need omaksid tõesti mingit tähendust ja tähtsust. Ja mõned võtavad seda tsirkust veel nii tõsiselt, et sooritavad enesetapu, kuna nendele tundub, et nad ei suuda enam pingele vastu pidada. Küsimus on aga selles, et kus see pinge tekib - maailm on ju täiesti pingevaba, jamad on meie peas.

Võta näiteks üks nädal ja vaata, mis selle ajaga sinu elus muutub. Ma julgen ennustada, et mitte midagi. See nädal on samasugune nagu eelmine, ja eelmine oli samasugune nagu üleeelmine. See on kõik üks tõeline näitemäng ja lava, kus me võtame endale küll dramaatilisi armastajate rolle, küll elupõletava ärimehe rolle, ja kindlasti ka igasuguses värvingus ohvri rolle.

See on tühi jutt
Kindlasti võib sul olla praegu küsimus peas, et mis kuradi lolli juttu ma nüüd ajan - mis selle point on? Ma ütlen sulle ausalt, et ma ei tea. Ma ei tea isegi, mida ma öelda tahan - lihtsalt olen oma elu jälginud viimasel ajal ja olen märganud, kuidas see kulgeb. Ainuke dramaatika selle asja juures ongi samal ajal selle kõige lõbusam külg - ükskõik, kui palju me seda analüüsime ning jälgime, ei muutu ikkagi mitte midagi. Ikkagi on kõik täpselt sama tühine, lootusetult sarnane ning ootuspäraselt ennustatav.

Mida ma siis mõtlen, kui ma sellest mõtlen?

Meie maakera on väga suur. Kui sa lendad lennukiga Tallinnast Sharm El Sheiki ning näed õhkutõusvast lennukist kaugele mahajäävat Eestimaad, seal kiirustavaid autosid ning inimesi, siis tundub kindlasti ka sulle, kui tühine ja ebatähtis see kõik on. Ma usun, et iga inimene on kuskil kaugel reisil olles tundnud, et vot siin on lahe olla - ei ole mitte ühtegi muret ja probleemi. Aga kujuta nüüd ette, et sinu elu olekski just selline, kus ei ole mitte ühtegi muret ning probleemi - siis sa ju tunneksid kogu aeg sellist joovastust ning vabadust. Kas siis ei tekiks ühel hetkel küsimust, et see kõik on ikka liiga jabur ning mõttetu. Üks tsirkus käib 80 aastat ja siis sured ära. Halloo!!!

Ma tõesti naeran praegu omaette - kui me kõik sureme ühel hetkel ära niikuinii, siis mis on pointi kõik need aastad paanitseda, koguda ning karta. Et seda parem oleks mõista, siis kujuta ette, et sa alustad ettevõtet, kuid sa tead, et see läheb 3 aasta pärast pankrotti. Veel parem, kujuta ette, et sa alustad äri partneriga, kes teab, et see läheb 3 aasta pärast pankrotti, aga sina ei tea. Nii, nüüd hakkate hoogsalt pihta. Sina lased oravarattas, et kõik ikka tööle saada ning kõik ikka ilus ja perfektne oleks. Kuid sulle tundub, et sõber laseb üle jala kogu aeg - ta pigem suvitab rannas, käib sõpradega lõunatamas ning vahepeal teeb mingeid tööasju ka. Kuna see kõik tundub sulle imelik, siis sa küsid talt, et mis värk on, miks sa ei pinguta üldse? Sõber ütleb, et mis mõtet on sellel stressil ning jooksmisel, kui meie firma niikuinii läheb pankrotti 3 aasta pärast ja me jääme kõigest sellest ilma.

Ning nüüd on võtmekoht - sa võid tema juttu küll kuulata, aga sa ei usu teda. Sa lähed pigem närvi, et mis lolli juttu ta ajab - muidugi on sellel kõigel mõtet, tagasi tööle. Siis toob sulle sõber eelmise 100 000 aasta statistika ja näitab, et näed, kõik firmad, mis on asutatud viimase 100 000 aasta jooksul, on 3 aasta pärast pankrotti läinud - see lihtsalt käib niimoodi meie maailmas. Aga sina ikka ei usu teda - selle asemel paned aga muudkui uusi strateegiaid ning lahingukäike paika, kuna pangakonto ei ole veel firmal päris täis. Ja siis ühel hetkel lähebki firma pankrotti. Kuid siis oled sa juba sellest rabelemisest nii väsinud, et sa mõtled omaette: "Hmm, sõber rääkis mulle seda juba ammu. Mis pointi oli kõigel selle stressil ning pingutamisel, kui ma jään sellest kõigest ikkagi ilma?".

Kui see tundub sulle mõistuloona, siis vaata enda elu. Esimesed "inimese" tekkisid maale umbes 100 000 aastat tagasi. Üks ühine tunnus, mis on nii sinul kui minul nendega, on see, et meie elu on ju piiratud ajaga. See saab otsa. Kuid me elame seda kogu aeg, nagu me ei usuks seda - me arvame, et see on lõputu. Vaatame oma "aruandeid" ning plaane ja muudkui muretseme, kas kõik läheb ikka nii, nagu ma tahaksin. Ja kui ei lähe, siis tundub, et maailm lõppeb otsa. Ei lõppe ta midagi. No muidugi tegelikult ju sinu jaoks lõppeb, aga seda enam ju ei ole mõtet üleliia oma pead selle üle vaevata.

Nüüd jõudsin ma ühe lõbusa elu paradoksini. Kui inimesed on suures hädas, siis ütlevad nad, et nende jama on nii suur, et see oleks nende jaoks maailma lõpp. Aga me ju teame niikuinii, et midagi hullemat kui meie maailma lõpp niikuinii ei saa juhtuda. Ja see juhtub niikuinii. Seega me kardame lõppevas maailma, et maailm lõppeb. Päris huvitav.

Mitmendal ringil oled sina oma elus?
Jälgi oma elu ühe nädala vältel. Täna on neljapäev, varsti on jälle neljapäev. Võta see nädal ning ela see nädal niimoodi, nagu olekski see viimane. Kujuta ette, et sa järgmist reedet enam ei näe - mida sa siis oma eluga teeksid? Kellega sa aega veedaksid? Kas sa teeksid nii palju tööd? Kas sa andestaksid oma vaenlastele? Kellele sa helistaksid ning meenutaksid mõnusaid vanu aegu?

Küsi endalt, mitmendal ringil sa oma elus oled? Kuid teadvusta, et esiteks on ringide arv piiratud, ja teiseks, meie ise ainult saame muuta need ringid lõbusaks, kergeks ning värviliseks. Mis mõtet on kogu aeg istuda sama ringi peal - vaadata otsa oma viletsale elule ning mõelda, et elu "sakib"? Kuhu tal sakkida nii väga on - vaata seda nädalat, ja sa märkad, et selle jooksul isegi ei muutu midagi. Seega, kui sa oled selle sama elu üle juba eelnevad 3 kuud muretsenud, miks sa seda siis teed ikka ja jälle? Muretse üks kord ära ning mine siis uuele ringile. Leia kasvõi midagi uut, mille pärast muretseda. Ära lase vurri ringidel muutuda nii monotoonseks, et sa ühel hetkel isegi ei märka, kui ring on täis jälle.

Tead, lase lihtsalt lahti kõigest. Võta ette spontaanseid käike - naerata, avalda armastust, nuta, mine kinno, karju tänaval, söö nädal aega ainult toortoitu, joo ainult vett ... Tee midagi sellist, mida sa tavaliselt ei tee. Muuda oma vurri värve. Muuda oma elu. See on üürike, eestlase ausõna ...

Ja muide, kui sa mõtiskled selle üle, kuidas vurrile uus ning mõistlik hoog sisse lüüa, tule punti sel laupäeval Tartus: vaata siia

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
23. september 09:30 Maire kirjutas:
Väga tore oli lugeda,naersin hetkel ka iseennast,nii,et pisar tuli silma!Aitäh!
23. september 10:06 Katice kirjutas:
Ma hetkel ei arva, et minu elu on nagu monotoone vurr, mille pealt ei ole mahti maha hüpata.Ma peaaegu iga päev tunnetan, et midagi põnevat on juhtumas - olgu see siis hea või halb ning tajun ka hetke vväärtust, sest järgmist ei pruugi enam tulla.Tegelikult on sellise mõtteviisi selgitamine teistele vahel väga raske, minu lähedased ei saa aru,kuidas ma saan asju võtta nii rtahulikult, aga mis mõte on muretseda sjade pärast mida ei saa muuta ja seda mida saab proovin iga päev midagi ära teha. Aga jah enamus inimesi kahjuks ei teadvustea seda trianglit endale ja lähevad vooluga kaasa... aga on hea teada ka et osa inimesi suudavad olla teisiti...edu sullegi...
23. september 10:38 Anu kirjutas:
Päris hea tunne on olla sealt vurri pealt maas. Olla nüüd ja praegu, nautida antud hetke. Tormamisel pole tõesti mõtet. Kuhu, milleks?!
23. september 11:02 Kaja kirjutas:
Ja valida just neid tegevusi, mida rõõmuga teha.Ja rahulikult. Iga päev ju võimalik hommikul endale öelda, et huvitav, mida siis tänane päev pakub.Aitäh
23. september 11:14 mõtiskleja kirjutas:
Olen samuti vurri pealt maas. Põen, ootan, loodan, unistan...miks ikka veel ei?
Ehh, ma tahan ju uuesti vurri peale minna:P
Aitäh loo eest, päris hea teadvustada, et vurr võib vahepeal seista kah :D
23. september 12:23 Tiiu kirjutas:
Lugu lugedes tekkis algul tahtmine lugemine lõpetada, nii lootusetu alatoon läbis seda..... ,"... elu ei ole ju nii, elu on antud selleks, et rõõmu tunda", tahtsin hüüda!!! Järele mõeldes ja Sinu lõpulauseid lugedes mõistsin, et võiolla on kellelegi väga vajalik niimoodi elu analüüsida, et jõuda tõdemuseni, et kõik on sinu teha, kõik on võimalik,et tõesti muretsemine ei aita - vaja on alustada ,tahta ja uskuda. Kenast ütles üks sõber, et võta seda päeva nii, nagu see oleks ülejäänud elu esimene päev! Aitäh, Kaido!
Päikest!
23. september 12:38 Kadri kirjutas:
Kui me omaenese vurri pealt maha saame, algab rahulik kulgemine ning on võimalik kogeda,et tegelikult ei olegi elu nii üksluine ja monotoonne kui vurri peal olles tundus, vaid et iga päev toimub meie ümber, meiega samas ruumis ja seega ka meie eludes,suure muutused. Näiteks, et tammepuul on jälle paar lehte värviliseks läinud või et see vihm, mis sadas eile tegi hoopis testsugust heli kui tänane vihm.....Ja on suisa uskumatu kuipalju vihma "hääl" tegelikult meie igapäevaelu mõjutab.
23. september 14:53 Rita kirjutas:
Tunnen, et see vurr ka mind kohe kuidagi ei puuduta, kuid teema samas puudutab küll. Aina imestan, et kuidas endale nii hea töökoha olen unistanud. Eelmistel töökohtadel häiris mind kõige enam, et pidin päev otsa võõraid mõtteid mõtlema. Unistasin ikka ja jälle tööst, kus oleks aega omade mõtete jaoks. Ja nüüd ongi! Saan teha kõike rahulikult, samas läbi lugeda sellised armasad blogid nagu see siin, ja loen raamatuid! Ja mulle makstakse selle eest (töötan raamatukogus). Tulen tööle rõõmuga, elu kulgeb väga parajas tempos ja olen õnnelik! Just viimastel päevadel kõik ümberringi kurdavad, et jube kiirus peal, justkui see vurr keerleks mul otse ukse taga.Eks mul ka natuke süümekad, et niimoodi luuslanki löön. Aitäh Kaido, veensid mind, et ei pea ilmtingimata kusagile kandideerima ning endale ja maailmale tõestama, kui tubli ma olen, kui päev otsa ringi sebin. Olen niigi tubli ja kiidan ennast selle eet, et olen endale mõnusa elu loonud!
23. september 16:04 mõtiskleja kirjutas:
Ritale.
Ja kohe unistasidki lihtsalt:mõtlesid, kujutlesid, et ühel heal päeval töötad raamatukogus ja siis isegi ei kandideerinud, vaid tuldi töökohta kandikul pakkuma?:P
Einoh, selle kohta öeldakse, et õnnesärgis sündinud vist.
Ise olen juba 7a unistanud ühest töökohast,aga kuidagi ei taha veel tulla, ikka napsavad teised selle kohakese eest ära.
23. september 17:03 Rita kirjutas:
Päris nii ei olnud, ainult pooleldi: raamatukogunduse diplom oli ammu taskus, aga sebisin muudel kohtadel, oma asutuseski. Noorema inimesena polnud kunagi mõelnudki sellele tööle minna, erialale oli lihtsalt kerge sisse saada. Oma asutuses koha vabanemisest mina ei teadnudki, personalijuht oli see, kes mu hariduskäiku oli tagantjärele tähele pannud ja mulle seda kohta pakkus, niisiis kandikul jah. Mina olin vaid rahulikumast tööst unistanud, aga ei seostanud seda kunagi oma erialaga.
23. september 20:01 rjr kirjutas:
Kaido on hästi ära tabanud, et külgetõmbeseadus on suur lihtsustus, et sellisel kujul nagu teda propageeritakse - seda ei eksiteeri.

Loodan, et ta varsti korrigeerib ka "eduteadvust", just, et see on küll õige, aga ainult edasiminemikuna, progressina, kanantusteta a la "inimene on loodud õnneks" jms. see ei eksitseeri.

Kunst on vahest selles, et iga päev surra 10 korda ja üles tõusta - kogeda oma põrgut ja taevast, surma ja ülestõusmist.

Edutedvus on elu tumeda poole vastuvõtmine ja sellest ülestõusmine.
SEE ON VÕIMAS!

A selle kättesaamine võtab aega:
1) ei tule tööta enese kallal või nagu Kaido ütleb: meditatsioonita ei saa midagi
2)ja vajab taipamist
23. september 20:57 Rutt kirjutas:
selle loo lugemise ajal sain vurri pealt maha ja tagasi kohe kuidagi ei kipu - loen veel Kaido huvitavaid mõtteid ja siis vaatan,kas vurriga või vurrita .
24. september 01:22 lili kirjutas:
Minu jaoks on elu näitemäng.Teater kus igal olendil on oma osa.Kujuta ette et teed midagi hullu ja see õnnestubki,lihtsalt mõtle nii et see on ainult etendus.Nii mõtlesin ma alati lapsest peale kui midagi halvasti läks et olen tuhkatriinu aga ühel päeval tuleb prits ja tõls ja mind päästetakse:D
24. september 01:24 lili kirjutas:
ja kui mina olen stressis siis loobin asju või teen sporti peale seda tühi ja õnnelik:D
24. september 08:56 Peeter kirjutas:
Nagu mu isa tavatses öelda-sa ei tea pooli asjugi.Vahel tundub,et teadmiseks vaja teha meeleheitlikke pingutusi,kuid nö. asjade kogus muudkui suureneb,mida ei tea,siis võiks teatud asjad tõesti endale selgeks teha enne kui ülejäänud üle poolte kallale asuda.Kõlab rutiinselt,kuid meetodid tingivadki tempo ja huvitavuse astme.Kõikesiduvaks pean lõbusegast erutatust ehk ja paratamatult on kõik omal õigel teel.
24. september 16:54 Leili kirjutas:
Siiamaani tean, et olen elu kolmandal ringil.Edasi pole uurinud.
Sisene hypnoosi seisundisse ja uuri ja"rgi mitmendat vurri keerutad.Meie elu planeet Maa`l paistab vurrina.Ka vurr on materialiseerunud selles ymbruskonnnas milles veerleme tahkete kehadena.
Kust tulevad mo^tted. Mo^te on olemuse astmelt materialiseerunud ja seda o^petatakse selles maailmas.
O^ige mo^te on materialiseerumatu ja liigub energiamo^tte lainena, selline mo^te ei eksi mitte kunagi.Pyyame kinni energia mo^tte laine/kostub meie ko^rvu. Siin ongi eelis elu vurrilt maha astumiseks ja minna oma reaalset teed.
Teaduslikult lahterdatakse selline eriline vo^ime,kuulmine, na"gemine hallutsinatsiooniks.
Ka"si sydamele pannes vo^in va^ita vastupidist.
Kust tulevad selgeltna"gijad, kes lahkavad su elu peensusteni...mineviku, oleviku, tuleviku..
Ikka sellest energia systeemist mida teadus hallutsinatsioonib. Tuleneb Tegelikult Teadvusest, mis on sinu enese kehas ja sa oled materialiseeritud ega suuda avada koodi.
24. september 21:04 Egle kirjutas:
Aitäh, Kaido!
Alati on nii tore lugeda Su lugusid-need annavad energjat mõneks ajaks....
24. september 23:57 Martha-Maria kirjutas:
Ütlen lihtsalt ja lühidalt.
Mulle oli seda lugu kohe eriti vaja...ja just täna!
AITÄH,KAIDO! :)
25. september 20:02 Evelyn kirjutas:
Viimane kommentaar võttis sõnad suust.. Lihtsalt ja lühidalt. Aitäh :)
Seda oli täna vaja..
26. september 10:40 Sigrid kirjutas:
Väga mõtlemapanev!
30. september 11:58 K kirjutas:
Tegin, nii nagu Kaido soovitas: ela üks nädal nii nagu see oleks viimane :)
Lõpetasin liigse muretsemise ja tajusin, et elu ei jookse eest ära ning seega sain täielikult nautida igat tegevust, mis ette võtsin. Leidsin endalegi üllatusena, et selle ühe nädala jooksul tegelesin enamus ajast vaid endale südamelähedaste tegevustega (näiteks spordiga)ja proovisin ka uusi asju, käisin esimest korda elus joogatrennis ja tunne on super! Selle ühe nädala jooksul ei toimunud mu elus ühtegi märkimisväärset muutust, kuid põhiline on teadmine, et võtsin ise midagi ette, et oma elule värvi juurde anda.
30. september 20:52 Kaie kirjutas:
Väga hea, kindlasti proovin selle "viimse nädala" ära.Olen proovinud ka seda varem teha,kuid tavaliselt selline üritus on kuidagi ära vajunud.Aga kindlasti, nüüd just praegu alustan. Kallistan kõiki ja palju päikest!
06. oktoober 07:51 Kadri kirjutas:
Geniaalne! Kaido sa oled super !
06. oktoober 10:15 Ilma kirjutas:
Ja nii nad käivad, päevast-päeva, nädalast-nädalasse oma kokkusaamistel ja kujutavad ette et see ongi vaheldus ja muutus. Sama hästi võid ISE midagi ette võtta ja millegiga peale hakata - või pole sul selleks jõudu? Need kes juba hommikuti mediteerivad ja peale seda veel trennis käivad, teevad niigi juba palju rohkem, kui niisama kodus arvuti taga passijad.
31. oktoober 16:16 Jan kirjutas:
Öige ta on,et tuleb ka osata elu nautida vaatamata elu raskustele ja keerdkäikudele,sest elu on niigi lühike ja milleks oma pead vaevata ja tervist tebrekaga tappa,sest see mis ette määratud sellest ei pääse,aga mingil määral
saame ise muuta.Parimaid lahendusi ja vabadust teie eludesse.Parimat
10. november 15:17 Mõtiskleja kirjutas:
Ringid ja vurrid!! Kui mina lendasin vurrilt maha, olid ka sellised mõtisklused peas.Õnneks mitte väga kaua. Loomulikult oli valus,sest kaotused olid suured, erinevad tunded keerlesid enda sees, kuna tekkis äkki palju aega.
Praeguseks tahan juba jälle vurrile või ringile, sest inimene ilmselt vajab tegevust, sest ainult läbi selle me areneme.
Pole mõtet mõelda, kui palju me kaotame või ebaõnnestume, alati tuleb uuele ringile minna, sest oleme ju jälle ühe ringivõrra targemad ja tugevamad.
Kui lõpuni enda vastu aus olla siis haiget saab ju ainult SUUR EGO.
Mida rohkem allud ego tahtmistele, seda valusam on kukkumine!
Tõelisele MINALE ei saa keegi ega miski haiget teha!
Julgust elada iseendana!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):