Mõnikord võib juhtuda, et kanname toimunud sündmusi enesega kaasas aastaid. Need ei anna meile rahu, tulles ikka ja jälle meid “kummitama”. Sama võib olla ka sündmustega, mis veel ei ole juhtunud, aga mida me kardame juhtuvat - need on hirmud negatiivsete sündmuste ees. Sageli takistab selline negatiivne koorem eluga edasi liikumast ja uusi asju elus saavutamast. Siin aitab meid oskus lahti lasta. 

Lahti laskmise tehnika iseloomustamiseks sobib hästi üks zen-lugu, kus kaks budamunka jalutavad ning jõuavad jõeni, mille kaldal seisab tüdruk. Tüdruk ütleb poistele, et ta ei saa üle jõe, ning kas poisid oleks valmis teda aitama? Kuigi budamunkadel on keelatud naisterahvaid katsuda, võtab üks munkadest tüdruku sülle ja nad lähevad kolmekesi üle jõe. Seejärel mungad kõnnivad üksi edasi, ja tüdruk läheb oma teed.

Umbes tund aega hiljem ütleb üks munk teisele: “Vend, ma ei saa siiani aru, kuidas sa said ikka selle tüdruku sülle võtta? Meile on ju keelatud tüdrukutega suhtlemine, rääkimata nende puudutamisest”. Teine munk vastab seepeale: “Kallis Vend, mina panin selle tüdruku maha juba tund aega tagasi, sinna kannad teda siiani enesega kaasas”.

See lugu ilmestab olukorda, millega me kõik igapäevaselt kokku puutume - me kanname enesega kaasas minevikusündmusi, mida võib-olla kahetseme, mis meile haiget on teinud ja mida sooviksime muuta. Mure on aga selles, et me ei saa muuta mitte midagi, mis on kunagi juhtunud, sest minevikku ei eksisteeri mitte kusagil mujal kui meie mõtetes. Me ei saa minna tagasi eilsesse, me saame ainult mõelda eilsest. 

Minevik takistab meid edasi liikumast

Mõnikord on hea meenutada juhtunut, sest see võimaldab oma kogemustest õppida, kuid paljud meist ei lase minevikust lahti, vaid elavad igapäevast elu mineviku varjus. Selline elu mõjutab aga otseselt nii meid ennast kui ka meid ümbritsevaid inimesi ja ei võimalda nautida praegust elu täiel rinnal.

Loomulikult on see oluline, kui midagi tähtsat minevikus juhtunud on, kuid mis olnud, see olnud. Kui keegi meile minevikus haiget tegi ja me ei suuda talle andestada, mistõttu tunneme end veel aastaid hiljem halvasti, siis eelkõige oleme ise need, kes seeläbi kannatavad. Meile haiget teinud inimene on võib-olla ammu juhtunu unustanud, kuid meie kanname seda enesega kaasas ning elame ikka ja jälle läbi. See hävitab meid seestpoolt ja ei lase edasi liikuda (demotiveerib meid).

Ka negatiivne tulevik võib meid takistada

Negatiivsete minevikusündmuste kaasas kandmine ei ole ainuke mentaalne motivatsiooni pidurdaja - sama teevad ka negatiivsed tulevikusündmused. Nii nagu minevik eksisteerib ainult meie peas, eksisteerib ka tulevik ainult meie peas. 

Minevikuga tegelemiseks kasutame oma mälu, tulevikuga tegelemiseks kasutame oma ettekujutlusvõimet. Faktiliselt ja reaalselt ei ole aga mitte kumbagi neist olemas, sest reaalselt toimub kõik ainult praegusel hetkel. Me mõtleme minevikust praegusel hetkel, mõtleme tulevikust praegusel hetkel ja elame praegusel hetkel. Ühtegi teist hetke ei ole olemas.

Näiteks soovime oma elus midagi märkimisväärset korda saata, aga me ei julge, sest minevikus oleme mõned korrad ebaõnnestunud ja nüüd näeme kogu aeg vaimusilmas, kuidas me ka tulevikus ebaõnnestume. Sellistes olukordades unustame ära, et ehk oleme saanud minevikukogemustest hea õppetunni, mida ärakasutades suudame tulevikus asju paremini teha ning oma unistused täide viia. Kui me aga liialt usume oma mõtteid sellest, kuidas tulevikus kindlasti ka asjad halvasti lähevad, halvab see meie tegutsemisvõime ja jäämegi praegusesse hetkesse kinni.

Missugust lugu me endale räägime?

Just nendest kahest väljamõeldud ja hetkel otseselt muutmatutest maailmadest - minevikust (mis on juba olnud) ja tulevikust (mis alles tuleb) - sõltub paljuski, kuidas me elame oma praegust, tegelikult aset leidvat elu. Kui me jääme liigselt kinni minevikku, takistab see meid edasi liikumast oma unistuste suunas, sest me kardame, et juhtub sama, mis kunagi juhtus. Kui me jääme liigselt kinni tulevikku, takistab see samuti meid edasi liikumast, sest me kardame, et asjad lähevad meie poolt väljamõeldud ja meie jaoks kõige negatiivsema stsenaariumi kohaselt. Mida sellises olukorras teha?

Lugu, mida endale oma peas räägime, ei ole tõeline - see on sõna otseses mõttes väljamõeldud. Kui sa ei suuda kellelegi andestada (või sa oled solvunud või pettunud vms) ja see takistab sul igapäevaselt end normaalselt tundmast, siis järelikult elad sa mitte päris elu, vaid väljamõeldud sündmustes (seda ju ei ole enam olemas, sa lihtsalt mõtled selle peale). Võib isegi öelda, et see on natukene skisofreeniline - mõelda välja sündmusi ja siis nende peale negatiivselt reageerida, mis takistab end hästi tundmast ja eluga edasi liikumast. 

Meie eesmärgiks on märgata, missuguseid lugusid enda peas iseendale räägime. Olgu see siis lugu minevikust, lugu olevikust (hindame kedagi, kritiseerime iseennast või teist inimest, kinnitame endale, kui halb elu mul ikka on jne) või lugu tulevikust, on see ikkagi vaid lugu. Äratus! Elu ei toimu mõtetes, vaid sinu ümber. Ava oma silmad, ja näe, mis päris maailmas toimub!

Kuidas soovimatutest mõtetest lahti lasta?

Enne kui me saame soovimatutest mõtetest lahti lasta, on vaja õppida soovimatuid mõtteid märkama - me ei saa millestki vabaneda enne, kui me ei tea, et see eksisteerib. Seetõttu on esimene samm hakata vaikselt kõrvalt jälgima enda mõtteid ja lugusid, mida iseendale räägime.

Ärkad hommikul üles ja tuju on paha? Püüa märgata, missugused mõtted sul peas on. On need algavast tööpäevast üldiselt (mis sulle vastumeelne on) või konkreetsest sündmusest (näiteks mingi kohtumine kellegagi), püüa märgata, mis mõte sul tuju halvaks muudab. 

Kui said sellele mõttele jälile, siis juhul, kui seda mõtet ei ole vaja hetkel mõelda (tõenäoliselt ei ole vaja mõelda hommikulauas perega sellele, kuidas täna kl 16.00 kohtumine tuleb), püüa seda edasi lükata. Ära püüa täielikult sellest mõttest vabaneda, vaid püüa sellest lahti lasta mõneks ajaks (kuni see päriselt päevakorda tuleb).

Selleks on hea kasutada Õunatehnikat, mille käigus viid sel hetkel, kui märkad, et oled mõtlemas millestki, mida hetkel mõelda ei ole vaja, oma tähelepanu lihtsalt ühele õunale (kujutad silmade ette ühe õuna). Selline tähelepanu teadlik viimine neutraalsele objektile aitab su mõistusel korraks negatiivsest mõttest lahti lasta ja keskenduda praegusele hetkele. 

Tulles eelneva näite juurde tagasi, siis juhul, kui istud perega hommikusöögilauas ja sa märkad, kuidas mõte kisub juba tööasjadele, siis kujuta korraks ette ühte õuna (sa pead selleks töömõttest lahti laskma, sest meie mõistus ei suuda kahele objektile samaaegselt keskenduda) ja seejärel jätka hommikusööki. Kui töömõte tuleb uuesti, korda seda - niipea kui märkad ebasoovitud mõtet, mõtle katkestuseks korraks õunale ja siis mine edasi selle tegevusega, mis pooleli hetkel on.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas